Lugu Kuust ("Sahtlisoojad lood")

Mõtles Tüdruk kallimale kuldse Kuu selga. Sellise ilusa täiskuu, kuldselt sätendava ja kevade üha valgenevate ööde kiuste, pimedamail tunnil mahedat valgust pakkuva. Ilus Kuu oli. Tüdruk nägi Mehe seljas Kuud rohkem kui Meest ennast.

Tüdrukule tundus, et Mehele meeldis Kuu samuti. Mõnda aega oli kõik kenasti - Kuu muudkui säras ja nautis kandmist. Ent Mees tüdines sellest tassimisest ära ja selle tundega ei jaksanud enam Kuud kanda ning lasi sel tasahilju ikka alla poole vajuda, kuni kuuketas lõpuks ta kandu ja siis viimaks maapinda puudutas. Ilus ümmargune Kuu üritas veel mõnda aega kandjaga sammu pidada, ent kaotas ta lõpuks siiski silmist.

Kuu pöördus Tüdruku juurde tagasi. Tüdruku silmad olid ikka veel pealpool pilvi ja nii ei märganud ta mõnda aega, et Kuuketas veeres ta jalge ümber. Kui ta lõpuks pilgu langetas, märkas ta Kuud. Kuu oli tuhmuma hakanud ja osati plekiline – Tüdruk üritas küll Kuud puhastada, aga kuldvärv muutus üha tuhmimaks ja ümarad paled ikka lopergusemaks ja nurgelisemaks.

Kuu ketras end Tüdruku järgi - kuhu too tõttas, sinna loperdas ketas ka. Aga Tüdrukule ei meeldinud enam see hall, mudane ja lopergune Kuu. Ta üritas Kuust lahti saada – keelitas ja palus, et mingu Kuu ära. Kuu aga ei saanud niisama lihtsalt minna, oli Tüdruk ta ju loonud.

Ühel päeval sai Tüdruk väga kurjaks, ta trampis oma kõrgetel kontsadel lopergusel Kuul ja surus hammaste vahelt „Ma vihkan Sind, mine ära ja ära kunagi tagasi tule!“

Neid sõnu lausudes sähvatas ere valgus ja Kuu oli äkitselt kadunud. Samal hetkel sai Tüdruku endale jääsinised silmad ja südamele ümber hõbevitsad.

Kuu pisarad pudenesid merre ja need sätendavad nüüd vetesügavusest tähtedele vastu.

Jääsiniste silmadega Tüdruk kõnnib aga tihti mererannal, sest ainult seal saab ta vangistatud süda veidi vabamalt tuksuda.

Needus saab otsa, kui tuleb Kandja, kes jaksab jää Tüdruku silmis sulatada ja südame võrest vabastada. Siis suudab Tüdruk Kuu uuesti luua.