Mm, nädal hakkab otsa saama
Võdistasin peatuses bussi oodates õlgu - niiskus ja vastikusega segunenud ebakindlus. Miks siis ometigi jälle?
Aga sellepärast, et avastasin - juba neljapäev! nädal on läinud siuh-lips!, ometigi on nii palju plaanitut tegemata. Kuidas ma siis ei jõua? Mu mõtted korrastamata - peab jälle sahtleid koristama hakkama või? Hm, garderoobikapp on tegelikult ju ootel. See tegu jääb lörtsisegusesse pühapäeva.
Tahan lugeda tegelikult. Aga õhtutel on imelik komme tulla ja koputada õlale - nii, tüdruk, näpi nüüd arvuti lahti ja hakka klahve klõbistama. Ja siis ma kirjutan. Ei blogi, ei saada meile, vaid Kirjutan. Mõnuga, kella vaatamata. Pauside ajal login FB-sse või hüüan läbi MSNi sõpradele, et maailm on, vastavlt tujule siis, kas ümmargune, lopergune, ruuduline ... Maailm on värviline. Ka selles vihmahallis novembrikuus. Selles lepime nüüd Sinuga kokku, et on värviline.
Maailm on vahvalt värviline. Maailm on aplesinikarva ja rõõmus. Maailm on sinisinine ja kuldpõrnikate täpiline. Maailm on sensuaalne ja rütmiline. Minu maailm on selline.
Mu uue eluaasta algus on päris erk olnud ja tundub, et rütmid kiirenevad veelgi. Aga see on nii lahe! Küll ma seal pensionieas siis istun põrandalambi all ja koon sokke. Praegu on vaja Elada.
Juba homme saan näiteks hõisata, et nüüd on vana korteriga finito mis finito! See saaga saab oma loomuliku lõpu ja eelnenud elule kena piraka punkti. Aidaa, Kesklinn! Toimub viimane notaritehing ja siis hakkan kujundama, sisustama, maalritöid tegema. Jehuu! Mu sõrmed ootavad seda aega juba väga. Jõuludeks saan kodu korda - vot milline tore eesmärk, onju?
Jõulud. Vat need jõulud. See tekitabki vist seda kõhevil olemist. Ma ei teagi täpselt, kuidas seda tunnet kirjeldada. Jah, ma ootan jõule, aga mu unistuste jõul on hoopis midagi muud. Mul tõusid ihukarvad püsti, kui täna Pirita Selveris juba jõulunänni müügil nägin. Oi, appi! Varsti on igal pool ainult see We wish You a Merry Christmas! - ÖÄK. Jah, mulle meeldib jõulutuledes linn, jõulukuused, kaunid vaateaknad - aga seda on igakord liiga palju. Aina ahvatlevamad lõksud kaubanduses, pühadeelne massiline poodlemine. Halloo!? Aga kuhu jääb südamlikkus, nähtamatud heateod, vaiksed ja lihtsad rõõmud? Ma räägin oma jõuluunistusest - osad on seda minu suust kuulnud ja osadel kindlasti sama soovunelm. Mõni võib öelda, et kui unistusest rääkida, siis see ei täitugi. Mina ei usu seda, sest mu jõuluunistus on lihtsalt selline, et ükskord ta kindlasti realiseerub. Ma tean seda, lihtsalt tean Aga siin see siis on.
Minu ideaalne jõul.
Majake eemal linnakärast. Tume mets mühiseb eemal salapäraselt. Olen toas. Mul on jalas vanaema kootud villased sokid, pihkude vahel aurav glögikruus. Ma olen just tulnud õuest - põsed punetavad sooja tuppa jõudmisest. Küünlad - palju küünlaid. Kamin levitab mõnusat soojust ja seob pilgu leekide maagilise tantsuga. Ma istun kamina ees maas. Raadiost tuleb vanu häid jõululaule, mu kõrval põrandal on pähklitangid ja pähklid, kandikul pliidiahjus küpsetatud isetehtud taignast piparkoogid. Ja ma istun armsa inimese kaisus. Ja pole vaja sõnu, sest on teineteise mõistmine ja rahu, sest on jõulud ja on lihtsalt hea. Maailm lõpeb raadioga ära. Korstnalõõris on aimata tõusvat tuult ja algav tuisk pöörleb saaki otsides ümber maja. Aga mul on sellest täitsa ükskõik, sest mul on ütlemata lihtne ja mõnus olla. On jõulud.
****
Selline kujutlus siis minu ideaalsest jõulust.
Kui tuju sant, tuleb põgeneda oma salapilti ja leida sealt rahu ning turvatunnet.
Aga veel on november ja lust kirjutamisest ja rõõm varastest päevade algustest (he-hee, seda viimast ära väga usu).
Mu elu on oranž ja apelisinihõnguline.
Aga sellepärast, et avastasin - juba neljapäev! nädal on läinud siuh-lips!, ometigi on nii palju plaanitut tegemata. Kuidas ma siis ei jõua? Mu mõtted korrastamata - peab jälle sahtleid koristama hakkama või? Hm, garderoobikapp on tegelikult ju ootel. See tegu jääb lörtsisegusesse pühapäeva.
Tahan lugeda tegelikult. Aga õhtutel on imelik komme tulla ja koputada õlale - nii, tüdruk, näpi nüüd arvuti lahti ja hakka klahve klõbistama. Ja siis ma kirjutan. Ei blogi, ei saada meile, vaid Kirjutan. Mõnuga, kella vaatamata. Pauside ajal login FB-sse või hüüan läbi MSNi sõpradele, et maailm on, vastavlt tujule siis, kas ümmargune, lopergune, ruuduline ... Maailm on värviline. Ka selles vihmahallis novembrikuus. Selles lepime nüüd Sinuga kokku, et on värviline.
Maailm on vahvalt värviline. Maailm on aplesinikarva ja rõõmus. Maailm on sinisinine ja kuldpõrnikate täpiline. Maailm on sensuaalne ja rütmiline. Minu maailm on selline.
Mu uue eluaasta algus on päris erk olnud ja tundub, et rütmid kiirenevad veelgi. Aga see on nii lahe! Küll ma seal pensionieas siis istun põrandalambi all ja koon sokke. Praegu on vaja Elada.
Juba homme saan näiteks hõisata, et nüüd on vana korteriga finito mis finito! See saaga saab oma loomuliku lõpu ja eelnenud elule kena piraka punkti. Aidaa, Kesklinn! Toimub viimane notaritehing ja siis hakkan kujundama, sisustama, maalritöid tegema. Jehuu! Mu sõrmed ootavad seda aega juba väga. Jõuludeks saan kodu korda - vot milline tore eesmärk, onju?
Jõulud. Vat need jõulud. See tekitabki vist seda kõhevil olemist. Ma ei teagi täpselt, kuidas seda tunnet kirjeldada. Jah, ma ootan jõule, aga mu unistuste jõul on hoopis midagi muud. Mul tõusid ihukarvad püsti, kui täna Pirita Selveris juba jõulunänni müügil nägin. Oi, appi! Varsti on igal pool ainult see We wish You a Merry Christmas! - ÖÄK. Jah, mulle meeldib jõulutuledes linn, jõulukuused, kaunid vaateaknad - aga seda on igakord liiga palju. Aina ahvatlevamad lõksud kaubanduses, pühadeelne massiline poodlemine. Halloo!? Aga kuhu jääb südamlikkus, nähtamatud heateod, vaiksed ja lihtsad rõõmud? Ma räägin oma jõuluunistusest - osad on seda minu suust kuulnud ja osadel kindlasti sama soovunelm. Mõni võib öelda, et kui unistusest rääkida, siis see ei täitugi. Mina ei usu seda, sest mu jõuluunistus on lihtsalt selline, et ükskord ta kindlasti realiseerub. Ma tean seda, lihtsalt tean Aga siin see siis on.
Minu ideaalne jõul.
Majake eemal linnakärast. Tume mets mühiseb eemal salapäraselt. Olen toas. Mul on jalas vanaema kootud villased sokid, pihkude vahel aurav glögikruus. Ma olen just tulnud õuest - põsed punetavad sooja tuppa jõudmisest. Küünlad - palju küünlaid. Kamin levitab mõnusat soojust ja seob pilgu leekide maagilise tantsuga. Ma istun kamina ees maas. Raadiost tuleb vanu häid jõululaule, mu kõrval põrandal on pähklitangid ja pähklid, kandikul pliidiahjus küpsetatud isetehtud taignast piparkoogid. Ja ma istun armsa inimese kaisus. Ja pole vaja sõnu, sest on teineteise mõistmine ja rahu, sest on jõulud ja on lihtsalt hea. Maailm lõpeb raadioga ära. Korstnalõõris on aimata tõusvat tuult ja algav tuisk pöörleb saaki otsides ümber maja. Aga mul on sellest täitsa ükskõik, sest mul on ütlemata lihtne ja mõnus olla. On jõulud.
****
Selline kujutlus siis minu ideaalsest jõulust.
Kui tuju sant, tuleb põgeneda oma salapilti ja leida sealt rahu ning turvatunnet.
Aga veel on november ja lust kirjutamisest ja rõõm varastest päevade algustest (he-hee, seda viimast ära väga usu).
Mu elu on oranž ja apelisinihõnguline.
Kommentaarid
Postita kommentaar