järjekordne ülesanne lahendada
Tere tulemast, järjekordne pundar mu elus! Just nüüd, kui ma arvasin, et paras aeg sellele eluaastale kena joon alla tõmmata ja uued eesmärgid üles tähendada. Aga ei, keegi kohe mõnuga kiusab mind praegu.
Aga ega ma papist pole! Selg sirgu, huuled torru ja puhisen antut lahti harutama.
No äripäeval on segadust, mis tingitud lihtsalt sellest, et nüüd tuleb läheneda asjadele uut moodi. Ok, selle probleemi lahendame jooksvalt ja kõik on arusaadav - kõik-kõik on uus juba jaanuari kuust. Küll paika loksume.
Aga järeltulijaga seotud probleemid? Mina saan ju nüüd ainult kõrval olla ja tuge pakkuda, isegi siis, kui minu arvamus on kardinaalselt teistsugune. Ikka tahaks ju kaitsta selle maailma eest ja võtta kõik löögid enda peale. Kanaema! Aga vat ei ole! Mõistame, räägime, toetame. Kui mitte materiaalselt, siis mõistuse ja südamega. Selleks tulebki ema olla, et teadvustada iga hetk - armastatakse tingimusteta.
Armastada tingimusteta. Omada omamata. Anda rohkem kui vastu oodata. Vabastada ja ikka armastada. Loota. Uskuda.
***
Laupäeval sai üks koguaeg edasilükatud jutuajamine peetud. Lootsin väga, et silmast-silma jutt on arusaadavam ja et ma saan tagamaid selgitada. Ent kui inimene on valmis minuga kokku saama ainult teatud tingimustel, siis ... siis tuleb neid nukravõitu kõnesid teha telefonitsi ja mul on südamest kahju, et see nii pidi minema. See paat oli juba ammu ilma sihita ja loksus niisama sogases tiigivees. Vähemalt saan praeguse eluaasta ühele püstitatud ülesandele linnukese märkida - tehtud.
Aga mõned ülesaded jäävad lahendamata ja tulevad edasisse kaasa. Kahjuks. Kõik ei johtu sellest, mida mina soovin või arvan ja vahel on nii, et Saatus mängib sulle ise takistused ette - vb on see siis märk, et mõni ülesanne tulebki lahendada hiljem.
Kärsitus minus püüab protesteerida, malbuse kaame mask - no tõesti, see ei sobi ju mulle?!
Kannatlikkus paneb kõhu valutama, aga olgu, ma proovin.
On esimene november ja üle hulga aja ma ootan oma sünnipäeva. Mitte külaliste-lillede-tordi-õnnesoovide pärast, lihtsalt iseenda pärast.
Aga ega ma papist pole! Selg sirgu, huuled torru ja puhisen antut lahti harutama.
No äripäeval on segadust, mis tingitud lihtsalt sellest, et nüüd tuleb läheneda asjadele uut moodi. Ok, selle probleemi lahendame jooksvalt ja kõik on arusaadav - kõik-kõik on uus juba jaanuari kuust. Küll paika loksume.
Aga järeltulijaga seotud probleemid? Mina saan ju nüüd ainult kõrval olla ja tuge pakkuda, isegi siis, kui minu arvamus on kardinaalselt teistsugune. Ikka tahaks ju kaitsta selle maailma eest ja võtta kõik löögid enda peale. Kanaema! Aga vat ei ole! Mõistame, räägime, toetame. Kui mitte materiaalselt, siis mõistuse ja südamega. Selleks tulebki ema olla, et teadvustada iga hetk - armastatakse tingimusteta.
Armastada tingimusteta. Omada omamata. Anda rohkem kui vastu oodata. Vabastada ja ikka armastada. Loota. Uskuda.
***
Laupäeval sai üks koguaeg edasilükatud jutuajamine peetud. Lootsin väga, et silmast-silma jutt on arusaadavam ja et ma saan tagamaid selgitada. Ent kui inimene on valmis minuga kokku saama ainult teatud tingimustel, siis ... siis tuleb neid nukravõitu kõnesid teha telefonitsi ja mul on südamest kahju, et see nii pidi minema. See paat oli juba ammu ilma sihita ja loksus niisama sogases tiigivees. Vähemalt saan praeguse eluaasta ühele püstitatud ülesandele linnukese märkida - tehtud.
Aga mõned ülesaded jäävad lahendamata ja tulevad edasisse kaasa. Kahjuks. Kõik ei johtu sellest, mida mina soovin või arvan ja vahel on nii, et Saatus mängib sulle ise takistused ette - vb on see siis märk, et mõni ülesanne tulebki lahendada hiljem.
Kärsitus minus püüab protesteerida, malbuse kaame mask - no tõesti, see ei sobi ju mulle?!
Kannatlikkus paneb kõhu valutama, aga olgu, ma proovin.
On esimene november ja üle hulga aja ma ootan oma sünnipäeva. Mitte külaliste-lillede-tordi-õnnesoovide pärast, lihtsalt iseenda pärast.
Kommentaarid
Postita kommentaar