Pühapäeva hommikul

Ärkasin selle peale, et tuba oli novembrihalli hommikuvalgust täis. Olin maganud terve pika öö, näinud und ... ja täielikus selguses adusin, et ma pole ammu niimoodi maganud. Ei tea, kas mu osalise unetuse põhjuseks võib pidada mu suvist meelteerksust, mis äratas mu juba esimeste päikesekiirtega? Aga nüüd ma siis taas magasin ja mõtlen sellele täismagatud ööle mõnuga. On ikka hea tunne küll - sirutan end teki all pikaks-pikaks ja tean, et päev on alanud enne mind.

Aeg võtab ühe pikemaid ja kindlamaid samme jõulude poole. Mis seal salata - ma üritan seda jõulu edasi lükata, ma ootan valget lund ja ilusat rahulikku õhtut, aga see vahepealne kuld-kard teeb mu närviliseks ja hingeliselt hapraks. Olen varunud endale tänu sünnipäevakingiks saadud kinkekaartidele hulga raamatuid, et vähemalt õhtuti põgeneda sellest võltshiilgusest. Ja küünlaid varusin ja ostan muudkui juurde. Ning muidugi võtab oma aja korteri sisutamine.
Algav nädal tõotabki taas tulla hoogne nii isiklikus kui töises elus. (Elumängul varuks käik, mis võib panna aluse uuele peatükile mu Raamatus - näis siis, mis täring välja veeretab)

Minus on olnud pikka aega peidus vaikses podinas rahuolematus. Aeg-ajalt petab ta näilises rahus mind täiesti ära (kui mu varasemaid kirjutisi lugenud oled, siis ajuti kumab neistki välja mu rõõm taas-mina-olemise kohta), et mõnel ootamatul hetkel kerkida kusagilt sügavusest jälle esile. Nagu kuuma vee geiser - podiseb vaikselt omaette, ent siis purskab oma kuuma joa kõrgele-kõrgele.
Vist vara on veel aastat kokku tõmmata, ent ajuti taban end mõtlemast, et nüüd on siis selleks aastaks selle või teise asjaga ühel pool. Nagu tahaks detsembrit tühjaks kuuks teha, et poleks seal miskit muud kui töö ja ... jõulud, aastavahetus. Novembris lõpevad mu salsatunnid, mu kirjanduskursus, laulukoor tõmbab otsad kokku. November on lõpetamiste kuu. Mida veel saaks lõpetada?
Mõneti magus on mõelda end varakevadesse tagasi, kui olid täis ärkamisrõõmu ja lusti uutest tegemistest-toimetamistest-suhetest-inimestest. Et kõik see nagu hääbub siia sügisesse nagu liivakella viimane peenike liivanire meeletus hoos liikumas alumisse kellaossa.
Aasta kui liivakell, mis kaheteistkümnendal tunnil uuesti ümber pööratakse?

Aegajalt tundub, et teen asju, mida oleks pidanud tegema vähemalt kümme aastat tagasi. Ent teisest küljest vaadatuna on hästi, et ma neid toimetamisi teen just praegu, et minus ei ole seda kahetsust, et oh, oleks võinud ju teha seda ja seda, aga nüüd olen juba sellises eas, et imelik oleks alustada. Aga ei ole! Ma naudin oma sõltumatust ja iseseisvust ja vabadust. See ongi see, mis minust teeb minu ja sinust sinu!
Jah, ma olen teinud vigu, ma olen oma haavu lakkunud ja püüdnud asju parandada. Aga teinekord polegi sellel mingit mõtet. Tunnistan, ma ei saanud hakkama ja see on minu süü. Ma ei saa midagi parandada ja ma ei saa teha nägu, et midagi pole olnud, mul tuleb koos sellega kogu ülejäänud elu koos elada. Aeg möödub ja ühel päeval päeval ei olegi see enam tähtis. Aga - kõik kordaminekud ja kaotused on mu enda kogemustejada. Ja katkised kogemused on sama väärtuslikud ja täiuslikud kui kõik kordaminekud. Valu muudab, see ei kao pikka aega kusagile, aga teeb minust parema inimese, tahan ma seda siis või mitte. Mul on kahju, mul on kurb ja ma olen vihane, et kõik läks nii nagu läks, kuid ma võtan sellest õppust ja olen kindel, et seda enam ei juhtu. See on parim, mida ma saan teha.