Ring saab täis

Kohe-kohe, juba ülehomme on mu Uue Eluaasta algus. :)
Mõni aeg tagasi mõtlesin, et ei tähista seda saabumist üldse, et istun ja mõtlen ja panen paika oma uue aasta soove ja eesmärke. Ent tegelikult on sõpradepoolne meelespidamine mulle oluline ja ma ootan neid väga oma tuppa. Tere-tore-tulemast! (Menüü on juba paigas!)
Mulle meeldib neid uusi aastaid alustada puhta ja rõõmsa valge lehena. Et siis panen paika uued unistused, loon mustri, mida siis eluvärvide ja tunnetega täitma hakkan.
Selleks, et seda uut lehte puhtana alustada, tuleb aga möödunule kena lõpp-punkt panna.
Igas mõttes. Olen rahul sellega, mis mu isiklikus elus sel aastal on toimunud, mis mulle on osaks saanud. Ma naudin oma eluõpinguid ja soovin pääseda järgmisele tasemele ses ülikoolis. Olnud on nii palju: uus ametipost; uus ja värviline kolleegidemaailm; mu Hiiumaa-vaimustus; mu uus elu ja elamine Pirital; meeletu meremeelsus; uued tuttavad; poja koolilõpp ja tema nö lahtilaskmine ellu; täitsa uued soojad ja siirad sõbrad; mu enda rõõmus avastus, et milleks mu tundemaailm võimeline on (mu õnnelikolek selle tundeskaala ülemises otsas ja selle kildudeks purunemine pärast "ärkamist"); mu parimad sõbrad on muutunud maailma parimaiks; mu suhteruumi rõõmud ja valud; kirjutamise lust; kasvav tantsukirg ... oo, see nimekiri tuleb nii pikk!
Hindan ja usun, et olen õppinud neist elumale poolt ettekäidud käikudest. Kord ettur, siis kuninganna, oda ... Kõik tuleb mulle kasuks ja näitab suunda, kuhu liikuda. Ja ikka edasi. Onju?!
Olen seadnud endale ülesandeks kõik poolelioleva uueks aastaks lõpetada. Ühed lahtised otsad sain kokku sõlmida (tõsi, natuke vildakas see sõlm sai, aga ikkagi sõlm) ja mälestuste arhiivi ära panna. See eest üks pundar ei taha lubada enda lahtiharutamist. Võid anda küll läbi lillede mõista ja ka otse küsida, aga ju on see hirm lõplikkuse ees hoopis temal, mitte minul. Või on Elul selle pusaga oma plaan?Et ma ei tohiks veel kiirustada? Ent miks peljatakse kokku saamist? Ma ei taha selliseid suhteasju läbi meilinduse ajada, see on nii ametlik ja jätabki ara isiku mulje. Eeldan hoopis, et asjad laheneksid rõõmsalt ja rahumeelselt, et näidata - ka sõprusel on oma väärtus. Ja see mind vaevabki, et mina võin ju nii soovida ning igati täiskasvanulikult asjad väärikalt ühele poole saada, ja olla tänulik, et mu ellu satuti ja sellele aastavaibale mõned kirkad värvilaigud tekkisid (ja aukudest ma ei räägi. Auke, muide, saab lappida :)) aga teisel pool elumängulauda istub mängur, kelle maski taha ei näe, kelle keelt mina enam ei mõista ja mängureegleid enam ei tea. Minul on aeg edasi minna.

Selles labürindis on olnud mu toetajaiks ja hindamatuks abiks olnud suurepärased sõbrad. Ma olen Teile mõledes siirast tänutunnet täis ja ju see pidigi nii olema, et just Teie mu kõrvale satute!

Tegelikult ongi selle aasta kandev tunne tänulikkus. Ka igapäevane "tänan!" on minu jaoks palju laiema tähendusega. Ma tõesti tänan toredat teenindajat ja tänan bussijuhti, et ma turvaliselt koju jõuan ja ... ma muudkui tänan. Sest tänamine on nii tore!

Oh, ja ma tänan lugejaid - nii vahva on näha, et ohsa-bohsa, seda blogijuppi on vaadatud ehk ka loetud ;) nii mitu korda! Toredad olete!

Tänan seda ilusat, vahvat, keerulist, huvitavat, avavat, muudatusteuhket, õnnesiiru-viiru-kriimulist ja lahedat eluaastat, tänan iseend endaks olemise eest!

Elu on ikka ilus, mis sellest, et õues on november, pime ja porine.