3 sokki, Paulost, naabrist rääkimata ...
Ja ongi veebruar. Kuu, mis tuleb lihtsalt ära elada teadmisega, et tuleb märts ja toob kaasa sini-sinise kõrge kevadtaeva.
Täna on koguni kolmel mu meestuttaval sünnipäev. Heh, ja mul on kolm sokki! Igaüks saanuks ühe soki, kui oleks kingipaine tekkinud. Aga need hallid, üks kenam kui teine, ootavad kedagi teist (nr kahte :D)... neljandat?
Külastasin täna raamatukogu. Meeletult pika aja järel. Ma lihtsalt tahtsin tunda seda mõtlikku keskkonda - riiulid täis lugemisvara ja rahulikke inimesi kõndimas vaikselt, endassesüüvinult riiulite vahel. Mulle meeldib seal, kogu selle tarkuse ja elatud elude keskel. Muidugi tõin kogust kaasa järjekordse Coelho. Aeg taas süüvida tema loomesse. Saabki veebruari kiirem mööda. Mul on üks kujutluspilt. Õigemini mingi kild unenäost, mida tervikuna ei mäleta. Paulo istub mu ees puidust pingil, selg toetatud vastu seljatuge, pilk suunatud kaugele silmapiiri taha ja ta räägib, rahulikult, parajal pikkade mõttepausidega, väga ilusas inglise keeles oma mõtte- ja elurännakutest. Ma istun ta ees ja tunnetan kogu oma olemisega tema läbielatud elu, nagu aupaklik õpilane, kes on sattunud allika äärde ja ei saa iial janu kustutatud.
Huvitav, et selliseid mõtlemapanevaid unenägusid näeb nii harva kui üldse. Või näeb mõni selliseid koguaeg? No minu unenägude sahtel on parajalt pahna täis, nii et sellise ergu unenäo talletan mällu ja kirjutan üles ka.
***
Raamatukogust võtsin teadlikult suuna virr-varri: Stockmanni. Kogemaks taas, et ma ei osta iialgi kleiti, mis ripub täpselt 8 ühesuguse seas. Ja seda kleiti, mida mina otsin, noh, ma ei ole veel suutnud välja mõelda, kust ma ta leian. Igatahes on see omanäoline kleit ja ripub omanäolises poes. Kohkun mõttest - jälle on mul vaja teistest eristuda. Miks? Milleks? Miks ma ei taha olla nii nagu kõik teised? Need teised...
Mulle meeldib inimesi jälgida, neisse süveneda ja neile lood juurde mõelda. Tänavasaginas on raske kedagi konkreetset sihikule võtta, kohvikus-pubis on lihtsam. FB on päris huvitav ja võimalusterohke materjal. Sirvid sõprade-sõprade-sõprade pilte (päris tundmatud) ja jääd mõnesse kinni - mõni silmavaade, mõni muigvel nägu - ja siis tuleb minu lugu taha. Ma leian oma lugude tegelased elust endast ja ma ei pea ning ei klikigi "saada sõbrakutse"-l. Saan enda jaoks kogu info pildist ja vahel ka huvist-hobist ning siis sünnib Lugu. Mu mängus on reaalsed inimesed, nimed muudetud, ja elavad sellist elu, nagu mina nad elama panen. Kursusel pani juhendaja meid niimoodi igale pildile lugu juurde mõtlema. Ja mulle see meeldis. See aitab ka siis, kui see muusa, krt, on parasjagu kusagil ära. Minu oma, loodan väga, puhkab hetkel kusagil. Igatsen juba, näpuotsad tuikavad. Vajan aega ja rahu, vaikust enda ümber. Ootan aprilli.
***
Järgmine nädal tuleb tegudeuhke ja kiire nagu ikka. Emsaspäeval loodan saada päris uue kogemuse osaliseks (blogin sellest kindlasti) ja alustan taas inglise keele värskenduskuuri. Põnev saab olema! Ja veebruarikuu pöörane tegu sünnib juba järgmisel reedel :)
***
Elu nagu filmis. Koputus. Ilma, et küsiks: "Kes on?", avan ukse ja seal seiab ... naabrimees, käes tühi klaas. Mmm? "Tere. Kas te saaksite jahu laenata? Toon teile homme tagasi." "No ikka saab, aga tagasi tuua pole vaja." (Hm, tal pole häda midagi ju, oleks pidanud mainima, et endalgi teist vähe jah, et võiks tagasi ikka küll tuua. Naine, suu on sul kiirem kui neuronite ühendused ajus!) Jahu klaasi ja ulatades seda naabrile - "Muide, mina olen E." Tore, mina olen L." "Noh, et siis ... kena õhtut." "Jah, sullegi!"
Peab Coelhosse süüvima. Nüüd ja kohe.
3 sokki = 3 rubiini
Täna on koguni kolmel mu meestuttaval sünnipäev. Heh, ja mul on kolm sokki! Igaüks saanuks ühe soki, kui oleks kingipaine tekkinud. Aga need hallid, üks kenam kui teine, ootavad kedagi teist (nr kahte :D)... neljandat?
Külastasin täna raamatukogu. Meeletult pika aja järel. Ma lihtsalt tahtsin tunda seda mõtlikku keskkonda - riiulid täis lugemisvara ja rahulikke inimesi kõndimas vaikselt, endassesüüvinult riiulite vahel. Mulle meeldib seal, kogu selle tarkuse ja elatud elude keskel. Muidugi tõin kogust kaasa järjekordse Coelho. Aeg taas süüvida tema loomesse. Saabki veebruari kiirem mööda. Mul on üks kujutluspilt. Õigemini mingi kild unenäost, mida tervikuna ei mäleta. Paulo istub mu ees puidust pingil, selg toetatud vastu seljatuge, pilk suunatud kaugele silmapiiri taha ja ta räägib, rahulikult, parajal pikkade mõttepausidega, väga ilusas inglise keeles oma mõtte- ja elurännakutest. Ma istun ta ees ja tunnetan kogu oma olemisega tema läbielatud elu, nagu aupaklik õpilane, kes on sattunud allika äärde ja ei saa iial janu kustutatud.
Huvitav, et selliseid mõtlemapanevaid unenägusid näeb nii harva kui üldse. Või näeb mõni selliseid koguaeg? No minu unenägude sahtel on parajalt pahna täis, nii et sellise ergu unenäo talletan mällu ja kirjutan üles ka.
***
Raamatukogust võtsin teadlikult suuna virr-varri: Stockmanni. Kogemaks taas, et ma ei osta iialgi kleiti, mis ripub täpselt 8 ühesuguse seas. Ja seda kleiti, mida mina otsin, noh, ma ei ole veel suutnud välja mõelda, kust ma ta leian. Igatahes on see omanäoline kleit ja ripub omanäolises poes. Kohkun mõttest - jälle on mul vaja teistest eristuda. Miks? Milleks? Miks ma ei taha olla nii nagu kõik teised? Need teised...
Mulle meeldib inimesi jälgida, neisse süveneda ja neile lood juurde mõelda. Tänavasaginas on raske kedagi konkreetset sihikule võtta, kohvikus-pubis on lihtsam. FB on päris huvitav ja võimalusterohke materjal. Sirvid sõprade-sõprade-sõprade pilte (päris tundmatud) ja jääd mõnesse kinni - mõni silmavaade, mõni muigvel nägu - ja siis tuleb minu lugu taha. Ma leian oma lugude tegelased elust endast ja ma ei pea ning ei klikigi "saada sõbrakutse"-l. Saan enda jaoks kogu info pildist ja vahel ka huvist-hobist ning siis sünnib Lugu. Mu mängus on reaalsed inimesed, nimed muudetud, ja elavad sellist elu, nagu mina nad elama panen. Kursusel pani juhendaja meid niimoodi igale pildile lugu juurde mõtlema. Ja mulle see meeldis. See aitab ka siis, kui see muusa, krt, on parasjagu kusagil ära. Minu oma, loodan väga, puhkab hetkel kusagil. Igatsen juba, näpuotsad tuikavad. Vajan aega ja rahu, vaikust enda ümber. Ootan aprilli.
***
Järgmine nädal tuleb tegudeuhke ja kiire nagu ikka. Emsaspäeval loodan saada päris uue kogemuse osaliseks (blogin sellest kindlasti) ja alustan taas inglise keele värskenduskuuri. Põnev saab olema! Ja veebruarikuu pöörane tegu sünnib juba järgmisel reedel :)
***
Elu nagu filmis. Koputus. Ilma, et küsiks: "Kes on?", avan ukse ja seal seiab ... naabrimees, käes tühi klaas. Mmm? "Tere. Kas te saaksite jahu laenata? Toon teile homme tagasi." "No ikka saab, aga tagasi tuua pole vaja." (Hm, tal pole häda midagi ju, oleks pidanud mainima, et endalgi teist vähe jah, et võiks tagasi ikka küll tuua. Naine, suu on sul kiirem kui neuronite ühendused ajus!) Jahu klaasi ja ulatades seda naabrile - "Muide, mina olen E." Tore, mina olen L." "Noh, et siis ... kena õhtut." "Jah, sullegi!"
Peab Coelhosse süüvima. Nüüd ja kohe.
3 sokki = 3 rubiini
Kommentaarid
Postita kommentaar