Aastapäeva loojupp
Veebruarikuu kärekülm hommik. On Vabariigi aastapäev. Kell on 08:00. Päike on uhkelt tõusnud ja nõuab iga päev aina suuremat päevaosa. On ärgatud.
Täna on Vabariigi sünnipäev. Mul ei ole talle kingitust ja erilist pidusöömingut seekord ka ei valmista. On lihtsalt kodune olemine, dresscode: t-särk ja triibupüksid. Ok, kausikook ootab külmikus nahistajaid.
Aga mu jõulukaktus valmistab ette küll üllatust! Hakkab teine nimelt lähipäevil õitsema.
Sain ta sünnipäevaks paar aastat tagasi. Viisin töölt veel toonasesse koju ja lootsin seda õieilu nautida novembrist jõulude lõpuni, ent võta näpust - viskas kodus kõik roosad õied ja õienupud maha. Kastsin teist siis aeg-ajalt ikkagi, ilus ja roheline ju.
Suvel Uut Elu alustades andsin ka lillele uue võimaluse. Õieti tegin.
Nüüd ta siis mul seal raamaturiiuli otsas rõõmsalt potitub, pakitsev pung ettepoole küünitatud, nagu osutav roosa sõrmeots.
Tähtsa päeva puhul sai ette võetud üks eriline retk ühte erilisse kohta. Sihtmärk - Kuuli muna. See oli vapustav ja äge kogemus. Kõnnid mööda krõbisevat jäätunud Tallinna lahte, külma on parajalt, päike kõrgel ja jääkunst on oi-oi kui kõrgetasemeline.
Rügasime mööda rüsijääd ja jäätükkidest moodustunud kuhje. Ekstreemseim oli laevatee ületamine. See selgus umbes poole tee peal rannast Kuuli munale, et kollakam triip tähistab lähiminevikus kasutusel olnud laevateed. Noh, aga laevatee oli jõudnud taas läbijäätuda, nii et saime selle ületatud. Liikusime edasi. Ronisime mööda roostetanud redelit muna (miks ta muna on, ei tea, täitsa kandiline betoonitahukas tegelikult)otsa ja ohohoo! - mina tundsin end küll maailma vallutajana. Suvel sai seda muna küll rannast ja mere pealt kaetud, aga nii ligi ei jõudnudki. Ent nüüd siis ja ikka mööda merd. :D
Loodus on Loojana imeline. Valgus, lõputu jäätunud panoraam. Vaikus ja vagadus. Looduslik pühamu.
Tunned, et oled jälle Sina ise ja elul on koguaeg mõte, ka siis, kui vahel nii umbes oled, et silmi avada on ületamatu piin.
Istun raudkülmale raudtrepile ja lasen päikesel oma nägu hea maitsta. Las ma olen siis selle hetke päikese lutsukomm. Kauguses aimub läbi udu laev. Ma olen nii väike ja nii suur ühe korraga.
***
Kell näitab õhtut.
Õu on pime.
Punane vein küütleb pokaalis.
Kook? Juba seal, kuhu ta jõudma pidi.
Ja otsus - ma ei vaatagi pidukontserti, vaid saan osa Tättvere vabadusest ja avastamistest.
***
Kui keegi lahkub, siis sellepärast, et keegi tuleb asemele.
Täna on Vabariigi sünnipäev. Mul ei ole talle kingitust ja erilist pidusöömingut seekord ka ei valmista. On lihtsalt kodune olemine, dresscode: t-särk ja triibupüksid. Ok, kausikook ootab külmikus nahistajaid.
Aga mu jõulukaktus valmistab ette küll üllatust! Hakkab teine nimelt lähipäevil õitsema.
Sain ta sünnipäevaks paar aastat tagasi. Viisin töölt veel toonasesse koju ja lootsin seda õieilu nautida novembrist jõulude lõpuni, ent võta näpust - viskas kodus kõik roosad õied ja õienupud maha. Kastsin teist siis aeg-ajalt ikkagi, ilus ja roheline ju.
Suvel Uut Elu alustades andsin ka lillele uue võimaluse. Õieti tegin.
Nüüd ta siis mul seal raamaturiiuli otsas rõõmsalt potitub, pakitsev pung ettepoole küünitatud, nagu osutav roosa sõrmeots.
Tähtsa päeva puhul sai ette võetud üks eriline retk ühte erilisse kohta. Sihtmärk - Kuuli muna. See oli vapustav ja äge kogemus. Kõnnid mööda krõbisevat jäätunud Tallinna lahte, külma on parajalt, päike kõrgel ja jääkunst on oi-oi kui kõrgetasemeline.
Rügasime mööda rüsijääd ja jäätükkidest moodustunud kuhje. Ekstreemseim oli laevatee ületamine. See selgus umbes poole tee peal rannast Kuuli munale, et kollakam triip tähistab lähiminevikus kasutusel olnud laevateed. Noh, aga laevatee oli jõudnud taas läbijäätuda, nii et saime selle ületatud. Liikusime edasi. Ronisime mööda roostetanud redelit muna (miks ta muna on, ei tea, täitsa kandiline betoonitahukas tegelikult)otsa ja ohohoo! - mina tundsin end küll maailma vallutajana. Suvel sai seda muna küll rannast ja mere pealt kaetud, aga nii ligi ei jõudnudki. Ent nüüd siis ja ikka mööda merd. :D
Loodus on Loojana imeline. Valgus, lõputu jäätunud panoraam. Vaikus ja vagadus. Looduslik pühamu.
Tunned, et oled jälle Sina ise ja elul on koguaeg mõte, ka siis, kui vahel nii umbes oled, et silmi avada on ületamatu piin.
Istun raudkülmale raudtrepile ja lasen päikesel oma nägu hea maitsta. Las ma olen siis selle hetke päikese lutsukomm. Kauguses aimub läbi udu laev. Ma olen nii väike ja nii suur ühe korraga.
***
Kell näitab õhtut.
Õu on pime.
Punane vein küütleb pokaalis.
Kook? Juba seal, kuhu ta jõudma pidi.
Ja otsus - ma ei vaatagi pidukontserti, vaid saan osa Tättvere vabadusest ja avastamistest.
***
Kui keegi lahkub, siis sellepärast, et keegi tuleb asemele.
Kommentaarid
Postita kommentaar