Tühjus

Niiske ja pime õhtu. Loksun bussis kodu poole. Kiiksun ja kõhistan oma viiruse jääknähte küll salvrätikusse, küll kindapihku. Kurgus kibeleb, jälle kõõksun ja siis tunnen, et olen tühi. Kohe väga-väga tühi. Mõtlen, et olen nagu kest - läbipaistev ja õhuke. Selline, mis krõbe-kuiva kõrkja sees peitub, kui see ettevaatlikult lahti koorida. Isegi tühjem kui padjata püür, millest mõni aeg tagasi blogisin. Mu mõtted on mõttetud, neil puudub värv ja pide.
Tuiutan tühja pilguga otse ette ja tajun, kui kummaline on nii tühi olla. Tavaliselt kaasneb ikka mingi emotsioon - tunnetad, kui väsinud sa tegelikult oled, nukrust või ka rõõmu, ent praegu on selline imelik, kõigest-eemal-olek. Tavaliselt kas jagan seda tunnet kellegiga ja või teen mingit asendustegevust, mis turgutab, aga praegu ei taha mitte midagi ega kedagi.
Sellist tülpimuse alget hakkasin tundma tegelikult millalgi pärastlõunal juba, kui paberilehed olid probleemikandjatena mööda lauda laiali - iga probleem omas hunnikus. Tundsin, et mina ei suuda oma parima tahtmise juures ka seda maailma parandada. Ma lihtsalt ei jaksa ja väga ei taha ka. Enam. Siis sai tööpäev otsa. Õnneks. Kui tavaliselt mõtlen, et mida vahvat ma nüüd siis teen, näiteks ajaga enne tantsutundi, siis täna mõtlesin isegi, et kas ma viitsin (see on eesti keele üks koledamaid sõnu, kõlab juba nii pikalt ja igavalt - vii-tsi-ma, onju?)? Raputasin endalt selle uitmõtte - muidugi lähen, need rütmid säravad kui päike. Jah, pöörded pööreldud, jäi mulje, et see tüdimus ongi seljatatud. Aga vara!
Olen oma kodus praegu kui tühi taskulambipatarei, mis on äsja saatnud endast välja veel viimase energiamüksu. Pirn korraks veel kollatab ja siis on kõik.
Lubadus iseendale - sellist tühjust ma endale rohkem kui kord aastas ei luba. Ainult täna ja rohkem mitte. Homme on kõik jälle ilus ja ma lähen mägesid vallutama.
Öösel tulen ma iseendaks tagasi.