Paradiisi külastus
Laupäeva hommik. Ärkan natuke enne seitset. Tavaline käitumisjuhis ütleb kehale, et pööra teine külg ja naudi oma und edasi. Ent täna seda juhist ei arvestata: ärkan rõõmuga uude päeva. Põhjus - ees ootab Paradiis. Vaja ainult üle jäätee sõita.
Kell kaheksa tullakse mulle järgi ja me suundume Haapsalu poole. Päeva algus on tuhm, pole päikest. Õnneks pole palju ka külmakraade, aga on kibe tuul, mis näiteks Rohuküla sadamas sunnib sind õige pea autost sooja otsima. Jah, enne kui Paradiisi jõuda, tuleb ületada üks natuke ekstreemne takistus - sõita tuleb 25,5 km mööda jääteed. Ootame sadamas, sest Paradiisi soovijaid on kena hulk. Noh, päris paljud minutid hiljem, pääseme me klaasistunud mereveele. Ja siis lisame muudkui gaasi ning sõidame. Ikka kaugemale jääb kindel mander ja ees terendab ... ees on valge valgus ja lõputu väli. Merepõld.
Ületame korralikke jääpragusid, sõidame ludinal mööda pisut konarlikku teed ja sealt, ilmudes välja koos päikesekettaga, ta lõpuks paistabki - Hiiumaa, mu arm ...
Sarvest saame kindale maale ja edasi suundume oma esimese sihtmärgini. Ma olen imetlenud seda Looja loodud talve, seda valusat ja valget, puhastavat ja rahusisendavat. Mu hing naerab ja nutab ühe korraga. Hetkeks voogab üle nostalgialaine, aga õnneks see üheks laineks jääbki. Ilus on siin. Ma seda ootasingi ju, ma teadsin.
Mmm, mismoodi maitseb talvekarges õhus joodav kohv! Sellel on hoopis teine mekk, kui hommikukohvil mu kollases kruusis. Ei, kollase kruusi kohv meeldib mulle väga, ent värskes õhus manustataval on oma lisaboonus. Juba kujutlen ette oma suvesooja terrassi ja ennast istumas terrassiäärel, varbad kastemärjas murus, rüpekas süles ja aurav kohvikruus käeulatuses. Ooh, ma'i või!
Ent Paradiisis nosime kaasavõetud võileibu ja haukame juurde šokolaadi. Olla on nii kerge ja helge. Ma tean, ajal pole ju üldse tähtsust siin. Viibime Ülevikus.
Toimetame natuke siia tulekut nõudnud toimetamisi ja asume tagasiteele, et panustada päeva teise eesmärki ja ega Paradiisis saagi kaua viibida - kaob see lumm ja võlu.
Sarves selgub, et tagasitee tuleb pikem - mandrile suunduvaid autosid on ilmatu hulk. Ootame, loeme vanu ajalehti, sõidame õige pisut edasi, lahendame ristsõnu ja patseerime pisut õues. Autoderivis märkan ka üht tuttavat. Hei-tere! Vahva näha. Kaugel oled jne, just a little small-talk. Nukraks teeb, et inimesed ei julge rääkides otsa vaadata, nagu pelgaks või ... kardaks. Miks? Öeldakse, et kui inimene oma pilku peidab, siis pole ta südametunnistus puhas. Mulle meeldib inimestega vesteldes neile otsa vaadata, inimese silmad on need, mis sõnadele tausta loovad. Ei, ei pea jõllitama, aga see on ilus ja kaasvestlejast lugupidav žest. Minul ei ole midagi varjata. Mis oli see oli ja hoolimata kõigest oli see mulle tore ja kirgastav kogemus, see on mu sõnum Sulle. Mine eluga edasi ja julge otsa vaadata, ka siis kui on raske, sest see on palju ausam kui pilgu peit. Mina kõnnin uut rada.
Lõpuks saime taas klaasteele. Meie ees liikus saksa reg.märgiga auto. No nemad olid esimest korda vist jääl. Igatahes sõitsid nad jube aeglaselt ja jäid meile pidevalt jalgu. Noh, nad ei oska ju eestikeelset infotahvlit lugeda ka, muidu oleksid sõitnud kiiremini. Kindlasti.
Paradiis muudkui kaugenes ja kaugenes. Heh, ilus päevapool oli.
Taas mandril, suundusime sohhu.
Sain omale jalga punased (ok, natuke mustavärvi oli ka) räätsad - mu punaste saabaste fetiš pole veel möödas, ma ütlen! - ja padavai rappa. Paterdasime rõõmsalt videvikus mööda jäätunud laukaid ja nautisime, et on talv, sest suvel oleks rabaraske mööda neid aardeni jõuda. Baskerville'ide koera ei kuulnud ega näinud. Pimedus mähkus sinisena me ümber ja tõmbus üha koomale. Olime paterdanud kokku 3,5 kilomeetrit. Aitab tänaseks küll. Homme uus päev.
Tagasitee Tallinna. Maanteel on hulgi kuhugi kiirustavaid autosid. Mul on peal mõnus väss ja autokõlaritest kostab igihaljas Baskini show. Naerame. Ma olen õnnelik. Ma olen rahulolev. Ma naudin hetke.
Kodus ootab mind suur kuhi imemaitsvaid pannkooke. Kuum dušš. Paar toredat telefonikõne.
Tõeliselt tore päev oli.
Lihtne ja ilus nagu Orelipoisi Valss.
Kell kaheksa tullakse mulle järgi ja me suundume Haapsalu poole. Päeva algus on tuhm, pole päikest. Õnneks pole palju ka külmakraade, aga on kibe tuul, mis näiteks Rohuküla sadamas sunnib sind õige pea autost sooja otsima. Jah, enne kui Paradiisi jõuda, tuleb ületada üks natuke ekstreemne takistus - sõita tuleb 25,5 km mööda jääteed. Ootame sadamas, sest Paradiisi soovijaid on kena hulk. Noh, päris paljud minutid hiljem, pääseme me klaasistunud mereveele. Ja siis lisame muudkui gaasi ning sõidame. Ikka kaugemale jääb kindel mander ja ees terendab ... ees on valge valgus ja lõputu väli. Merepõld.
Ületame korralikke jääpragusid, sõidame ludinal mööda pisut konarlikku teed ja sealt, ilmudes välja koos päikesekettaga, ta lõpuks paistabki - Hiiumaa, mu arm ...
Sarvest saame kindale maale ja edasi suundume oma esimese sihtmärgini. Ma olen imetlenud seda Looja loodud talve, seda valusat ja valget, puhastavat ja rahusisendavat. Mu hing naerab ja nutab ühe korraga. Hetkeks voogab üle nostalgialaine, aga õnneks see üheks laineks jääbki. Ilus on siin. Ma seda ootasingi ju, ma teadsin.
Mmm, mismoodi maitseb talvekarges õhus joodav kohv! Sellel on hoopis teine mekk, kui hommikukohvil mu kollases kruusis. Ei, kollase kruusi kohv meeldib mulle väga, ent värskes õhus manustataval on oma lisaboonus. Juba kujutlen ette oma suvesooja terrassi ja ennast istumas terrassiäärel, varbad kastemärjas murus, rüpekas süles ja aurav kohvikruus käeulatuses. Ooh, ma'i või!
Ent Paradiisis nosime kaasavõetud võileibu ja haukame juurde šokolaadi. Olla on nii kerge ja helge. Ma tean, ajal pole ju üldse tähtsust siin. Viibime Ülevikus.
Toimetame natuke siia tulekut nõudnud toimetamisi ja asume tagasiteele, et panustada päeva teise eesmärki ja ega Paradiisis saagi kaua viibida - kaob see lumm ja võlu.
Sarves selgub, et tagasitee tuleb pikem - mandrile suunduvaid autosid on ilmatu hulk. Ootame, loeme vanu ajalehti, sõidame õige pisut edasi, lahendame ristsõnu ja patseerime pisut õues. Autoderivis märkan ka üht tuttavat. Hei-tere! Vahva näha. Kaugel oled jne, just a little small-talk. Nukraks teeb, et inimesed ei julge rääkides otsa vaadata, nagu pelgaks või ... kardaks. Miks? Öeldakse, et kui inimene oma pilku peidab, siis pole ta südametunnistus puhas. Mulle meeldib inimestega vesteldes neile otsa vaadata, inimese silmad on need, mis sõnadele tausta loovad. Ei, ei pea jõllitama, aga see on ilus ja kaasvestlejast lugupidav žest. Minul ei ole midagi varjata. Mis oli see oli ja hoolimata kõigest oli see mulle tore ja kirgastav kogemus, see on mu sõnum Sulle. Mine eluga edasi ja julge otsa vaadata, ka siis kui on raske, sest see on palju ausam kui pilgu peit. Mina kõnnin uut rada.
Lõpuks saime taas klaasteele. Meie ees liikus saksa reg.märgiga auto. No nemad olid esimest korda vist jääl. Igatahes sõitsid nad jube aeglaselt ja jäid meile pidevalt jalgu. Noh, nad ei oska ju eestikeelset infotahvlit lugeda ka, muidu oleksid sõitnud kiiremini. Kindlasti.
Paradiis muudkui kaugenes ja kaugenes. Heh, ilus päevapool oli.
Taas mandril, suundusime sohhu.
Sain omale jalga punased (ok, natuke mustavärvi oli ka) räätsad - mu punaste saabaste fetiš pole veel möödas, ma ütlen! - ja padavai rappa. Paterdasime rõõmsalt videvikus mööda jäätunud laukaid ja nautisime, et on talv, sest suvel oleks rabaraske mööda neid aardeni jõuda. Baskerville'ide koera ei kuulnud ega näinud. Pimedus mähkus sinisena me ümber ja tõmbus üha koomale. Olime paterdanud kokku 3,5 kilomeetrit. Aitab tänaseks küll. Homme uus päev.
Tagasitee Tallinna. Maanteel on hulgi kuhugi kiirustavaid autosid. Mul on peal mõnus väss ja autokõlaritest kostab igihaljas Baskini show. Naerame. Ma olen õnnelik. Ma olen rahulolev. Ma naudin hetke.
Kodus ootab mind suur kuhi imemaitsvaid pannkooke. Kuum dušš. Paar toredat telefonikõne.
Tõeliselt tore päev oli.
Lihtne ja ilus nagu Orelipoisi Valss.
Käisin päev enne,reedel kah sääl paradiisis. Ja isegi kahes- et tagasisõitu jääteele ei oleks Sarve sabas ilmselt jõudnud ää oodata ja järgmise praamini oli kah tunde , külastasime ka naabersaart Saaremaad.Vat sinna oli jäätee 5+!Inna
VastaKustuta