Tuikab ja tuhiseb

Päev enne märtsi ja juba on hing teab-kus lennus - püüa teist liblikavõrguga taga. Küll eksleb pilvede vahele, siis ringiga majade vahele, inimeste sekka ja siis läbi arvutiekraani siuhti! sõbra silmadesse.
Nii need päevad nüüd nahinaga kügelevad ja kulgevad. Otsin ja tuulan mööda jalavarjude poode leidmaks neid Oma Punaseid. Pole - valdavalt mustad ja pruunid, ma tahan punaseid ja ma saan punased! Nagu pubekajonn, kas pole? Tuikab ju!
Vahel tuikab pind südames (õnneks, sest palk kahenes pilpaks ja nüüd siis juba pinnuks) ja siis on musta tuju: mustad riided, must silmajoon, mustad mõtted ja mustad ... saapad. Aga auto on endiselt punane.
Ja hommikuti viskan päeva õnge ja püüan ilusaid kuldpnaseid ja purpurkarva kalu (kalakarvad - jessuke, mõtle nüüd, kui kalad oleksidki karvased :D, vau!), kellest igaüks kannab mu soovi. Õhtuti teen soovinimekirja valmis ja öösel uni kinnitab selle oma pitseriga. Tuhiseb.
Tuikab ja tuhiseb veri mu soontes. Pulbitseb ja ei mahu ära. Doonoriks ei taheta, sest sisaldan vähe rauda. Mine võta kinni, on see siis nüüd halb või? Kilosid omajagu, vaja siis veel lisaks seda raskemetalli.
Tuikab ja tuhiseb mõtetes ka - natuke siit ja natuke sealt ja sõrmed libisevad tõtates (ja vigu tehes) mööda klaviatuuri, nobedamini ja nobedamini - mõtete eest peitu ära.
Tuhisen kaugemale eilsest - merejää on minevik, Pedassaare ja Hara kaugel horisondil tuletamas õigel ajal tummalt meelde, et sai käidud. Oo ja Kuuli munake ka!
Täna tuikan ära veel mõned vaevad ja homsed mured. Siis tuhisen ööst läbi ja kergelt-kargelt edasi, aina kaugemale. Paradiisi?
Kui mu rüpeka klahvistukul oleks helid taga, kuuleksid viisi, mis Su minuni kannab ja kuulama paneb, et tuikab ja tuhiseb.
Armastus tuikab. Rõõm tuhiseb.
Tuleb tore torm, ma ütlen.