Üles-alla tuju
Hägune hommik on nagu pahur, rullid peas mamsel. Trügin jõuga ja hambad ristis bussi peale, mis siis, et see ähvardab suisa rebeneda. Bussijuht on kannatlik, ei sõima, laseb bussi viimse vindini täis laaduda ja jätkab siis oma tuima teed. Kurvides ma ei vaja isegi kuskilt kinni hoidmist. Nagu sprotid õlis karp. Lõhnab aga hambapastaselt, küüslaauguselt, old spice-selt, pealetükkiva parfüümiseguselt. Ooh, peatus! Sebime maha ja sebime koheselt peale tagasi. Aroomibuss sulgeb uksed ja marsruut jätkub. Viimaks päral. Mm, kas õhk lõhnab tõesti nii hästi või?
Ja siis tuleb rõõm! Rõõm sellest, et avastan - tööle jõudes on ilm valge! Jess, täitsa valge kohe, mis siis, et londonlikult udune, aga ikkagi hele!
See teeb meele rõõmsaks ja suunurgad lähevad vabatahtlikult üles. 5 korrust treppe on täitsa nohu! Võiks isegi rohkem olla. Trepiastmed on mõnusad. Kolleegid on toredad. Mis veel? Arvuti käivitub ilma restardita. Kohvil on kohvi maik man ja meilboksis on 22 lugemata kirja. Köki-möki! Käivitun ja mootor töötab rõõmsalt popsudes kogu päeva.
Tööpäeva lõpus lahkun punktipealt õigel ajal ja ennäe - õues on ikka veel valge. Vahva, see on ju täitsa hämmastav, et ööpime aeg hakkab alla vanduma. Kella viieks on mul kokku lepitud kokkusaamine. Rõõmsalt libisedes, rohkem end tiivulisena kui kahejalgsena tundes, kiirustan kohale ja ... uks on lukus. Noh, vajutame uksekella nööpi. Ei miskit. Rutjun nuppu jõulisemalt. Ikka vaikus. Hakkan siis mopsikut kotist otsima. Otsin, tuhlan, pööran segamisi kotisisu täitsa korralikuks, aga mida pole, seda pole. Selge, jäi kabineti aknalauale. No mis siis ikka, tuleb tagasi minna ja ära tuua. Buss liigub kohmakalt ja pidevalt stoppides. Ummikute aeg. Tunnen füüsiliselt, kuidas tuju langeb paar pügalat miinuse poole. Kolgata tee lõpuks ühel pool, saan oma mobiili mantlitasku ja alustan tagasiteed. Vahepeatus keemilises puhastuses. Morn ja keemialõhnaline tädi ütleb, et ega mu hele palitu enam päris puhtaks saagi, et liiga pikk teine meie kliima jaoks. Neh, kas pean nüüd Bastionile märgukirja saatma, et palun arvestage meie kliimaga ja ärge tehke pikki mantleid? Veel nõksa vajub meeleolu alla poole. Siis ootan poe eest sõpra, kellega pidin samuti kokku saama ja teed jooma minema. Sõber on aga koledalt riides: mustad tunked ja sini-valgetriibuline madrusepluus. No kus sa sellisega teed jooma lähed? Balti jaama püstijalabaari. Me ei leppinud ju kokku, et täna on trennipäev...
Mornilt lasen end koduväravasse sõidutada, mokaotsast "tänan" ja "head õhtut". Nüüd ma siis olen, tujupügal miinuspoolel, kuri tüdruk.
Nagu oleks keegi mu klaveril heliredelit ainult allapoole mänginud.
Egas midagi, teeme ühe kena kadentsi.
Kevad tuleb. Tulgu veel pakast kui julgeb, aga päevad on ikka valgemad ja pikemad juba.
Ja tuju, no see on selline asi, mida saab vajadusel iga kell muuta.
On öö-tee aeg.
Ja siis tuleb rõõm! Rõõm sellest, et avastan - tööle jõudes on ilm valge! Jess, täitsa valge kohe, mis siis, et londonlikult udune, aga ikkagi hele!
See teeb meele rõõmsaks ja suunurgad lähevad vabatahtlikult üles. 5 korrust treppe on täitsa nohu! Võiks isegi rohkem olla. Trepiastmed on mõnusad. Kolleegid on toredad. Mis veel? Arvuti käivitub ilma restardita. Kohvil on kohvi maik man ja meilboksis on 22 lugemata kirja. Köki-möki! Käivitun ja mootor töötab rõõmsalt popsudes kogu päeva.
Tööpäeva lõpus lahkun punktipealt õigel ajal ja ennäe - õues on ikka veel valge. Vahva, see on ju täitsa hämmastav, et ööpime aeg hakkab alla vanduma. Kella viieks on mul kokku lepitud kokkusaamine. Rõõmsalt libisedes, rohkem end tiivulisena kui kahejalgsena tundes, kiirustan kohale ja ... uks on lukus. Noh, vajutame uksekella nööpi. Ei miskit. Rutjun nuppu jõulisemalt. Ikka vaikus. Hakkan siis mopsikut kotist otsima. Otsin, tuhlan, pööran segamisi kotisisu täitsa korralikuks, aga mida pole, seda pole. Selge, jäi kabineti aknalauale. No mis siis ikka, tuleb tagasi minna ja ära tuua. Buss liigub kohmakalt ja pidevalt stoppides. Ummikute aeg. Tunnen füüsiliselt, kuidas tuju langeb paar pügalat miinuse poole. Kolgata tee lõpuks ühel pool, saan oma mobiili mantlitasku ja alustan tagasiteed. Vahepeatus keemilises puhastuses. Morn ja keemialõhnaline tädi ütleb, et ega mu hele palitu enam päris puhtaks saagi, et liiga pikk teine meie kliima jaoks. Neh, kas pean nüüd Bastionile märgukirja saatma, et palun arvestage meie kliimaga ja ärge tehke pikki mantleid? Veel nõksa vajub meeleolu alla poole. Siis ootan poe eest sõpra, kellega pidin samuti kokku saama ja teed jooma minema. Sõber on aga koledalt riides: mustad tunked ja sini-valgetriibuline madrusepluus. No kus sa sellisega teed jooma lähed? Balti jaama püstijalabaari. Me ei leppinud ju kokku, et täna on trennipäev...
Mornilt lasen end koduväravasse sõidutada, mokaotsast "tänan" ja "head õhtut". Nüüd ma siis olen, tujupügal miinuspoolel, kuri tüdruk.
Nagu oleks keegi mu klaveril heliredelit ainult allapoole mänginud.
Egas midagi, teeme ühe kena kadentsi.
Kevad tuleb. Tulgu veel pakast kui julgeb, aga päevad on ikka valgemad ja pikemad juba.
Ja tuju, no see on selline asi, mida saab vajadusel iga kell muuta.
On öö-tee aeg.
Kommentaarid
Postita kommentaar