Mis toimub?

Vaatasin eile õhtul Eesti laulu teist poolfinaali. Ja ausalt - nii surmigavat muusikasaadet pole ammu enam näinud.
Ainuke särav moment oli Orelipoisi Valss. Ok, MID suutis ka tähelepanu äratada. Aga ülejäänud olid minu arust täitsa mannetud. Olin kohe kuri mõttetu ajaraiskamise eest ekraani ees. Kui eelmise nädala poolfinaal pakkus veel kuulamis- ja vaatamisrõõmu, siis nüüd küll pettusin. Täiega.
Õnneks ei ole ma žüriisse valitud - ma oleksin otse öelnud, et palun võtke paar tundi hääleseadet ja stilistikat ning tehke proovi. Karm nagu proua Kallast, aga muusikat õppinuna ei suuda mina küll kuulatuga rahul olla. Kusjuures mulle tundus, et žürii hoidis end tagasi. Milleks? Parem korralik kriitika kui ümbernurgajutt, mille tagajärjel tuleb selliseid kakofoonilisi viisijuppe iga puu tagant.
Jah, võib-olla olen liiga konservatiine, aga muusikal ja tekstil peab olema seos ja hea esitaja suudab end maksma panna ka kehva loomingut esitades.
Ma ei ootagi, et lavalaudadel särkas lõpmatuseni Anne Veski, aga mingi filter peaks ikka vahel olema. Pooldan mihkelraualikku lähenemist. Huvitav, miks teda žürisse polnud kaasatud?
Hoian pöialt Jana Kasele - veenev esitus ja kindel oma häälele. Laul ise suurepärane.

Nii kriitiliselt siis maratoni päiksekullasel hommikul.