Sõpradele mõeldes

Ma ei tea, millega Sa praegu tegeled, kellega lobised või meile vahetad, mida mõtled. Ma ei saa seda teada, sest Sind pole mu lähedal. Füüsiliselt. Aga mõtteis oled mu kõrval.
Ma ei tähtsusta üle seda tänast kalendripäeva, lisamärkusega Valentinipäev, ent sõprusele olen palju mõelnud. Jaa, just, Sinu sõprusele ka.
Usun siiralt, et kõik inimesed, kellega me oma igapäevaelus kokku puutume, on Su eluteele kõndima tulnud selleks, et Sulle midagi õpetada, midagi anda, midagi võtta.
Kõikidest kokkupuudetest sõbrad ei saa, aga on neid, kelleta enam edasi olla ei saa ja elu ette ei kujuta.
Vaatan FBs oma sõprade rivi ja tean, et osa neist on seal lihtsalt tuttavad, kolleegid. Ja on eredaid tähti ka - mu special sõbrad. Ühiseks nimetajaks kõigil lihtsalt sõbrad. Paljud mu sõbrad asuvad väljaspool virutaalelu.
Mis teeb sõbrast tõelise sõbra? See, et ma võin iga kell talle helistada, iga tobedamatki asja küsida, abi küsida, nutta lahinal teadmisega, et on üks, kes mõistab ja toetab, naerda nii ennastunustavalt, et .... ja kes teab alati, et eitava vastuse korral mina ei solvu ja tema ei solvu.
Vastastikune kuulamine. See on nii elementaarne. Nii püha ja aus.
Ausus. Pean seda sõpruse alustalaks. Tean, kellega luurele lähen ja tean, kellega niisama kolada :)
Elus on nii, et osa kunagi nii lähedasi sõpru kaob tahes-tahtmata minevikuuttu. Ma mõtlen nende peale täna, homme ja ei, ma ei saada ühtegi sõbrapäeva tervitust, ei meilile ega püstita FB seinale.
Sest sõbrad lihtsalt on ja ollakse. Päevast olenemata.
On neid, kes Su hinge puudutavad sügavamalt kui keegi teine, kelle sõprusest ootad midagi enamat. Ühel hetkel see miski lihtsalt puruneb Su silme all ja Sa ei saa sinna mitte midagi parata. Tillukesed teravad teemantkillud. Ajakaos muutud immuunseks ja tõded, et nii lihtsalt pidigi minema. Samas ei pea kildumine sõprust lõpetama. Sõprusel on mitu palet.

Mul on hea meel, kui keegi minu peale täna mõtleb.
Mina mõtlen. Sinu peale ja Sinu peale. Tema peale.
Ja teen seda homme, ülehomme, üle-üle ka.