Purunenud

Asetan plaadimängijasse cd - The Visitors. See on juba teine kirjutatud plaat, esimene sai ribadeks mängitud. Käed kõhklevad hetke, hing ootel, võbelev. Kas ma suudan? Sellest on liiga kaua, aga võibolla liiga vähe veel möödas, et kuulata taas tuttavat soundi, mis emotsionaalselt võivad kiigena mõjuda.
Kuid ma otustasin, et täna on See päev, et kuulan Seda plaati, siis ... Ma ei tea ja mind ei huvita, mis keegi teine sellest arvab - mul on olnud tugev seos selle muusikaga, õigemini teatud lugudega. Mu enda läbielamised, mu elu paralleelsed pintslitõmbed. Pigem pelgangi seda, mismoodi see mulle nüüd mõjub. Panen volüümi juurde. Ja sealt nad siis reas tulevad.
Pisarad. Viha. Heldimus. Kõnnin klaasikildudel ja valus on. Väga. Ja viha on.
Viha sellest, et mul puudub kontroll, et asjad ei kulge nii nagu mina tahan. Nördimus, solvumine. Vana valu. Miks ma seda teen? Tants vanadel tunnetel. Enesepiinaja.
Ma ju tean, ma ju suudan seda plaati kuulata ka professionaalselt - lihtne, mällusööbiv meloodia, mis kord purjetab nukruse tuultes, siis jälle kerge kevadise iilina juukseid sasimas, rütmikäigud, kitarri dialoog klahvpillidega, sõnad - lihtsad, suisa naiivsed. Rütmipillide foon, kord ärevam, kord rahulikus tukses. Ilus ja nauditav. Puhas ja süütu. Nimetut igatsust täis.

Kõik lood ei ole meeleheite piirimail, on julgustavaid ja selga sirgu löövaid viise. Ma suudan kildudel kõndida, korduvalt. Ning kord kõnnin nii, et ma jään terveks.
Siis, kui
When All Is Said And Done...




Palju hiljem

Veel limpsab kaminas tulekeel ja ma naudin vaikust. Öö on pehme ja ootel. Ja sealt ta juba tulebki...