Märtsikassi kräuks ja kriuks

Kevad murrab päevadesse - päike on nii kõrgel ja hele, juba tilguvad räästad. Kotkas triivib pea pilvedekõrgusel ja Sa hingad sügavalt sisse ning siis mõnuga välja.
Naudid ilma imesid ja üritad püsida hetke sees.
Kuniks ...
Mis minevikuvarjud nii kiivalt kannul käivad? Igal superhetkel lihtsalt kuskilt välja vupsavad, röövides nii taasleitud hingerahu. Kraabivad Su ilusad mõtted nagu jämeda riiviga peeneks puruks ja domineerivad siis oma teravatel kontsadel seni, kuni enam tagasi hoida ei suuda ja pisarad pudenevad iseenesest. Millal siis saabub see päev, kui saab tajuda priiust ja lust pulbitseb üle ääre?
Vahel on valgus nagu vaev ise, vajad hoopis pimedust ja madalrõhku ning leevenduseks pokaali ... Sa istud ja muudkui juurdled, kuigi oled andnud lubaduse, et see kõik on seal kaugel seljataga, uks kinni ja unustet. Miks me siis ei suuda end ümberprogrammeerida? Et lahkad end nagu anatoomikumis laipa. Ühel hetkel ju peaks aitama, rohkem pole mõtet - laipa ei rüvetata korduvate lahkamistega, säästa siis ennast ja oma elu.
***
Päike muudkui turnib ja sulatab aina intensiivsemalt määrdunud lund. Kogu selle sulamisega tuleb päevavalgele see kivirähkulikult kirjeldatud lapsesõbralik kaka, mis päriselus on ikka öäkilt kole ja tugevalt silmiriivav. Rääkimata haisupahvakust. Vaataks ainult otse, sihiks silmapiir, aga kuna veel on kohati libe ja lombid on kiired tekkima, siis tuleb ikka teed jälgida ning siis see koledus jääb paratamatult pilgu piiridesse.
Tõelised nõukaaegsed uulitsad. Ehk on juba kojameeste armee valmis ennastunustavalt luua-labida ja ma-ei-tea-veel-millega varustatult uulitsatest taas tänavaid tegema?

Märts on märts on märts.
Huvitav, mismoodi mehed kevade lähenemist tajuvad? Kas läbi lühenevate seelikute ja kõrgenevate kontsade? Või läbi pikenevate tööpäevade, naiste-ämmade vedamise aiakeskustesse, mõeldes enda ette, et jälle ...

Uulits ootab. Päikseprill ninale ja minek.
Keerutame saba! nagu ütles kord üks multika tegelane. (Oh, olid ajad ja multikad :))