Elumerel kiikudes

Usun, et enamik meist on aeg-ajalt tundnud, kuidas elulained valusa laksuga vastu meid paiskuvad. Kui käib esimene laks, siis ehmud ja ei saa toimuvast sutsugi aru, teine paneb juba tegutsema - üritad kolmanda ja neljanda eest varjuda, eest põigelda. Nõrgemad jäävad ja kukuvad, selg kumaras ja alandlikult ootamas järgmist ... Lepivad ja ongi veenudmusel, et nii peab olema, põgeneda pole mõtet, vastu seista samuti. Aga mina usun, et teisiti saab ka. Selge, et lainemurdjana vastu seistes lihvib vesi Su nurgad, ent trotsida pole neid vooge teps mitte mõtet. Lainetus on loomulik ja lainejõudu tuleb kasutada enda jaoks parimal viisil. Targem on otsida kõrgemat kallast, keksida jalalt-jalale suurema kivini, mille otsast seda lainetemöllu mõnuga jälgida. Ikka tuleb liikuda, muutuda. Elu ei salli mugavusseisundit. Ja, arvan, et mugavuses võib ju mõnda-aega mõnuleda, ent kui see liiga pikaks perioodiks kujuneb, saadki lakse tundma. Tundub nii, et tark on mugavusstoonis vähemalt üks meel lasta ärkvel püsida, mis sind siis ikka õigel hetkel sunnib pehmelt asemelt tõusma ja tegutsema. Näib, et elu võrkkiiges kiikumine nõuab oma tasu. Mida ma tahan, mida ma teen, mida ma saavutan - kiikudes on aeg neile vajadustele mõelda ja siis õigel ajal maha ronida ja merepiiril tegutsema hakata. Ja ega see elumeri ju koguaeg valusalt peksa, pehme lainepai mõjub positiivselt ja innustab ning siis sa TEAD, siis sa SUUDAD ja VÕID ja SAAD.

Mulle meeldib kiikuda.