Laupäeva hommik minu moodi
Ma ei tea, mismoodi algab laupäev Sinu jaoks. On need eritsuvad selles seitsmepäevalises tsüklis?
Naudin oma laupäevahommikust tunnet juba reede hilistel tundidel. Tean, et pole kella peale ärkamist ja võib tekipusas rõõmsalt tuiutada täpselt nii kaua kui tahan. Tänane tõusmine: magasin täpselt pool tundi kauem kui äripäeval, et siis 7:00 piilusin padja alt kella. Tuba on valgust täis ja on selline sissemagamise tunne. Otsustan kärmelt - mu magamistoas saab aknaid katma tume ruloo. Ok, tekk üle pea ja lunin end Mr Une hõlma tagasi. Sellises poolunes kügelemisel on oma võlu. Ikkagi on vabastav teada, et pole kusagile kiiret. Veel. Hea, et päikest pole, muidu on süümekad niisama lebotamise pärast. Päike ju suisa kamandab õue. Noh, venitame siis seda päeva algust.
Hommik maitseb kohviliselt ja lõhnab teistmoodi. Arigpäeval pole aega selle üle juurelda, kuigi võiks ju? Et istuks rahulikult hommikulauas, naudiks auravat kohvi, uudiseid raadiost ja arutledes, et äkki paneks hoopis selga selle sinise pluusi või vahetaks seelikut. Selliste hommikute puhul tuleks tõusta vist juba kell pool kuus. Ei-ei-ei!
Hetkel olen mõnusalt diivanil krõnksus, rüpeks surutud kõhu ja põlvede vahele, kollane kruus diivani käsitoel. Teler taustaks mingit romantikafilmi näitamas. Heh, mulle lihtsalt sobivad need laupäevased hommikud.
Loen üle uudised ja tšekkan postkasti. Oobel-noobel - ongi kiri, mis postitatud 2:44 öösel. No, tundub, et mõnel pole vist üldse und. Aga praegu nohiseb kindlasti ja näeb kolmandat-neljandat seeriat und. Ärkab millalgi peale lõunat ja võtab siis oma päeva esimese ... õlle?
Teen ühe pika-pika sirutuse, et siis jälle kerra tõmbuda. Nagu iseteadlik kassiemand. Ei, veel ei pea tõusma. Naudin, unelen, loen, tukun.
Elu missugune! Aga ainult laupäeviti.
Naudin oma laupäevahommikust tunnet juba reede hilistel tundidel. Tean, et pole kella peale ärkamist ja võib tekipusas rõõmsalt tuiutada täpselt nii kaua kui tahan. Tänane tõusmine: magasin täpselt pool tundi kauem kui äripäeval, et siis 7:00 piilusin padja alt kella. Tuba on valgust täis ja on selline sissemagamise tunne. Otsustan kärmelt - mu magamistoas saab aknaid katma tume ruloo. Ok, tekk üle pea ja lunin end Mr Une hõlma tagasi. Sellises poolunes kügelemisel on oma võlu. Ikkagi on vabastav teada, et pole kusagile kiiret. Veel. Hea, et päikest pole, muidu on süümekad niisama lebotamise pärast. Päike ju suisa kamandab õue. Noh, venitame siis seda päeva algust.
Hommik maitseb kohviliselt ja lõhnab teistmoodi. Arigpäeval pole aega selle üle juurelda, kuigi võiks ju? Et istuks rahulikult hommikulauas, naudiks auravat kohvi, uudiseid raadiost ja arutledes, et äkki paneks hoopis selga selle sinise pluusi või vahetaks seelikut. Selliste hommikute puhul tuleks tõusta vist juba kell pool kuus. Ei-ei-ei!
Hetkel olen mõnusalt diivanil krõnksus, rüpeks surutud kõhu ja põlvede vahele, kollane kruus diivani käsitoel. Teler taustaks mingit romantikafilmi näitamas. Heh, mulle lihtsalt sobivad need laupäevased hommikud.
Loen üle uudised ja tšekkan postkasti. Oobel-noobel - ongi kiri, mis postitatud 2:44 öösel. No, tundub, et mõnel pole vist üldse und. Aga praegu nohiseb kindlasti ja näeb kolmandat-neljandat seeriat und. Ärkab millalgi peale lõunat ja võtab siis oma päeva esimese ... õlle?
Teen ühe pika-pika sirutuse, et siis jälle kerra tõmbuda. Nagu iseteadlik kassiemand. Ei, veel ei pea tõusma. Naudin, unelen, loen, tukun.
Elu missugune! Aga ainult laupäeviti.
Kommentaarid
Postita kommentaar