Mu süda kui näritet õun ... (enne käin raamatupoes)
Poeletid on lookas eneseabiõpikuist, internet uputab omakorda küll kodulehtede, blogide, artiklitega, ole ainult usin ja leia see, mida hetkel vajad. Mida mina vajan? Mida ma just praegu tahan? Eneseabi... ei, luuletused - ka ei. Nende elu kiirabiraamatutega on minu arvates see probleem, et kas neid (häid) on või neid ei ole üldse ja hetkel valitseva külluse seast on seda vajalikku rakse sõkaldest eraldada. Ma abistan end ise. Ikka ise, kes siis veel, sest ise oled autor, lugeja, teoreetik, praktik. Kulgeja olen tegelikult.
Nii siis...
Seisan raamatupoes ja naudin uute raamatute trükilõhna. Uued lõhnavad ikka väga vängelt ja värviliselt. Enamasti. Libistan sõrmeotstega üle esikaane, mõned on kõrgema trükiga gooti tähed, mõned madala sissepressitud kirjaga ja keeran siis säuhti! ette tagakülje: loen, kes kirjutab, vaatan tippfotograafi tehtud portreepilti naerusuisest kirjutajast ja sama õnneliku moega kaasautorist. Nuuh, kas tutvume sisuga? Kas saan sama naerusuise näo, kui raamat läbiloet, teha? Ega vist.
Tavaliselt alustangi bookeris neist niiöelda psühoteraapilistest riiulitest ja kiikan ka esoteerilist kirjamaastikku. See on nagu eelmäng - kirg on ju tegelikult ilukirjandus. Konstanteerin fakti, ahah, see autor on sellise õnneraamatu kirjutanud, oo, uus küllusekuulutaja uue üllitisega jne jne jne.
Siis on kokaraamatud. Küpsetised. Neid on igas formaadis, igale maitsele ja igasugustelt kokk-kondiiter--keevitaja autoritelt. Lähen mõõdukalt rahulikul sammul neist mööda. Viimati potsas sealt väljapanekult mu ostukorvi hoopis 500 Vahemere rooga. Mõni retsept sellest kogumikust on juba kõhtu läbinud, suur osa alles ees. Aga sellest raamatust sai mu sõber Köögis küll. Seoses kokkamisega väike kõrvalepõige. Algaja purgipõllumajandajana ilustab mu köögi
aknalauda 2 konteinerit nimetute taimedega. Häda selles, et keerasin neid koguaeg vastavalt valgusele ja nüüd olen segaduses: kasvab, aga mis asi seal täpselt kasvab, seda ei tea ...
Ruccola? Basiilik? Jääb üle vaid oodata nääpsude sirgumist.
Kodusisustusraamatud jätan samuti teiseks korraks. Neid on nii ilmatu hulk, et ajavad enda mõtted sisustamisel täitsa untsu. Peata olek täiesti.
Reisimaailm - maailm rullub mu ees tasapinnaliselt lahti: käin ära Kamtšatkal ning jõuan õhtuks Kilimanjaro tippu. Tahan näha ja tunda, kuidas lõhnab Aafrika enne päikesetõusu. Raamat ainult ergutab mu meeli ja poeruum muutub ahitsavaks. Igatsus kibeleb südames ja säriseb jalgades, pangaarvest rääkimata.
Siis hingan seda kirbet uue raamatu lõhna kopsud täis ja tasakesi sahinal välja, jõudsin kohale - ilukirjandus. Ilus kirjandus. Ma ei oska seda kuidagi millegagi seletada, aga ma ei loe eesti autoreid. See ei tähenda, et ma neid kunagi lugema ei hakkaks, lihtsalt on vist mingi ajalõik, et ei soovi eestimaise uue aja kirjandusega kursis olla. Mõnd üksikut ikka loen, kui tuttav tungivalt soovitab ja oskab huvi äratada. Tip-tip-tip edasi.
Tüürin vaikselt inglise ja iiri kirjanike poole. Miks ? Ei tea... Nagu mulle meeldib inglise filme vaadata selle ilusa voolava ja kurru-nurrumisele sarnaneva kõlaga keele pärast, nii sobib mulle nende autorite tekstirütm ja loo jutustamise oskus. Oled tähele pannud, et Ameerika kirjanike teosed on hoogsa ja laia joonega? Mitte kõik muidugi, üldistada päriselt ei saa. Ja loed samamoodi lennukalt ja joonelt loo läbi. Sisu püsib mõnda aega meeles, ent siis ilmub platsi juba uus kiire tormamisega bestseller. Ei, ma jään ikka tugitooli ja inglise kirjanduse juurde. Tänapäeva elu on endalgi nagu vurr-kann, loeks siis midagi, mis pingeid maha tõmbab ja mõtted argisest silmapiiri taha lennutavad. Meeldib, et saan end samastada nende autorite tegelaste eluga, leida nööpnõela peadena neid puutepunkte, mis mõtlemiseks ainet pakuvad. Aegajalt tajun, kuidas läbiloetu minuga kaasas käib, et mõtled mingil hetkel keset äripäeva rutiini, kuidas mingi enda tegevus tuletab meelde, millest näiteks Meghan analoogset asja tehes unistas. Selliste raamatute juures ei häiri mind need tolmurullid, mis laua alla kogunevad ja söögitegu tuleb siis, kui keha hakkab nii kõvasti protestima, et segab lugemist. Rääkimata ajast - tajud imestades, et põrandalamp ja koiduvalgus on üks ja seesama. Vot selline on Sõna võim.
Nüüd tuleb see lause - kui mul oleks miljon eurot, siis .... Ei, ma ei kulutaks kõike raamatute peale, ent ostaksin ikka kohe esimesel võimalusel need teosed, mille kaane alla piilunud olen ja mis kutsuvalt senini riiulisse ootama jäänud on.
Kirjanike valik on lihtne - ikka kiikan tagakaane pilti - erinevalt plakatlikust eneseabilugemike autorite fotodest, eristab neid silmavaade, loomulik olek, kehakeel. Siis tšekkan lühikokkuvõtet, kui seda on, loen diagonaalis lehe-paari läbi ja kas panen ohkega riiulisse tagasi või ilma ohketa. Kui ohkega, siis järgneb mõte, et järgmine kord, siis.
Muidugi võib "ohkega raamatu" leida mõne aja pärast raamatukogust. Siiski on omamoodi erutav, et seda eksemplari loen just mina esimest korda. Ja ma saan ta panna oma riiulisse, kust, kui vaja, saan võtta ja enimmeeldinud kohad üle lugeda, või märkida pliiatsiga mõne erilisema väljendi. Raamatukogu vastu ei ole mul absoluutselt mitte midagi, ent kole on kodus leida mõne teose vahelt saiapuru, juuksekarvu, lehtedel kohviplekke, mustade sõrmede jälgi. Lappan iga kord raamatud kogus enne koju toomist läbi ja otsin puhast eksemplari.
Tiir riiulitele peale tehtud, liigun väiksesse ja õdusasse, poe kõrval olevasse kohvikusse. Kui olen sooritanud raamatuostu, siis tutvun sellega pisut põhjalikumalt. Tegelikult meeldib mulle hoopis tassi tagant inimesi jälgida. Poodi sisenejad on kärme kõnnaku ja majaka-plinkiva pilguga, poest väljujad vastupidiselt rahunenud sammuga ja silmavaade on konkreetne. Nii et raamatupood on rahustava toimega. Eks loeb ka see, mis poes taustaks tuleb - kas reklaamide jada, timpa-tamps-tümps või mahe ja märakamatu viis. Muide, hiljuti ei suutnud ma süveneda mitte raamatusse, vaid jäin riiulite vahel kuulama hoopis taustamuusikat. Kui müüja käest uurima läksin, mis plaadiga tegu, ei osanud too kahjuks vastata. Kurb, sest lugu ise mõjus suisa lummavalt, nagu oleks peotäis nähtamatuid liblikaid poeõhus hõljunud.
Nõnda siis käin ma raamatupoes.
****
Praegu on mu süda kui söödud õuna südamik. Hing ei mahu kehasse ära. Ummikteed igas ilmakaares. Teate, see juhtub, kui ei osata, ei suudeta teha valikut. Otsustamatus. Ma olen üks suur kole küsimärk, kuigi küsimärgid on visuaalselt ju väga ilusad, panen neid siis kohe mitu tükki ritta - ???????. Nagu riputuskonksud, ainult tagurpidi. Pean natuke tagasi minema ja uuesti alustama, sama rada käia ei tahaks, aga kusagilt tuleb ju alustada.
Palju päevi puhkuseni on?
????????
???????
??????
?????
????
???
??
?
!!
!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
:)
Nii siis...
Seisan raamatupoes ja naudin uute raamatute trükilõhna. Uued lõhnavad ikka väga vängelt ja värviliselt. Enamasti. Libistan sõrmeotstega üle esikaane, mõned on kõrgema trükiga gooti tähed, mõned madala sissepressitud kirjaga ja keeran siis säuhti! ette tagakülje: loen, kes kirjutab, vaatan tippfotograafi tehtud portreepilti naerusuisest kirjutajast ja sama õnneliku moega kaasautorist. Nuuh, kas tutvume sisuga? Kas saan sama naerusuise näo, kui raamat läbiloet, teha? Ega vist.
Tavaliselt alustangi bookeris neist niiöelda psühoteraapilistest riiulitest ja kiikan ka esoteerilist kirjamaastikku. See on nagu eelmäng - kirg on ju tegelikult ilukirjandus. Konstanteerin fakti, ahah, see autor on sellise õnneraamatu kirjutanud, oo, uus küllusekuulutaja uue üllitisega jne jne jne.
Siis on kokaraamatud. Küpsetised. Neid on igas formaadis, igale maitsele ja igasugustelt kokk-kondiiter--keevitaja autoritelt. Lähen mõõdukalt rahulikul sammul neist mööda. Viimati potsas sealt väljapanekult mu ostukorvi hoopis 500 Vahemere rooga. Mõni retsept sellest kogumikust on juba kõhtu läbinud, suur osa alles ees. Aga sellest raamatust sai mu sõber Köögis küll. Seoses kokkamisega väike kõrvalepõige. Algaja purgipõllumajandajana ilustab mu köögi
aknalauda 2 konteinerit nimetute taimedega. Häda selles, et keerasin neid koguaeg vastavalt valgusele ja nüüd olen segaduses: kasvab, aga mis asi seal täpselt kasvab, seda ei tea ...
Ruccola? Basiilik? Jääb üle vaid oodata nääpsude sirgumist.
Kodusisustusraamatud jätan samuti teiseks korraks. Neid on nii ilmatu hulk, et ajavad enda mõtted sisustamisel täitsa untsu. Peata olek täiesti.
Reisimaailm - maailm rullub mu ees tasapinnaliselt lahti: käin ära Kamtšatkal ning jõuan õhtuks Kilimanjaro tippu. Tahan näha ja tunda, kuidas lõhnab Aafrika enne päikesetõusu. Raamat ainult ergutab mu meeli ja poeruum muutub ahitsavaks. Igatsus kibeleb südames ja säriseb jalgades, pangaarvest rääkimata.
Siis hingan seda kirbet uue raamatu lõhna kopsud täis ja tasakesi sahinal välja, jõudsin kohale - ilukirjandus. Ilus kirjandus. Ma ei oska seda kuidagi millegagi seletada, aga ma ei loe eesti autoreid. See ei tähenda, et ma neid kunagi lugema ei hakkaks, lihtsalt on vist mingi ajalõik, et ei soovi eestimaise uue aja kirjandusega kursis olla. Mõnd üksikut ikka loen, kui tuttav tungivalt soovitab ja oskab huvi äratada. Tip-tip-tip edasi.
Tüürin vaikselt inglise ja iiri kirjanike poole. Miks ? Ei tea... Nagu mulle meeldib inglise filme vaadata selle ilusa voolava ja kurru-nurrumisele sarnaneva kõlaga keele pärast, nii sobib mulle nende autorite tekstirütm ja loo jutustamise oskus. Oled tähele pannud, et Ameerika kirjanike teosed on hoogsa ja laia joonega? Mitte kõik muidugi, üldistada päriselt ei saa. Ja loed samamoodi lennukalt ja joonelt loo läbi. Sisu püsib mõnda aega meeles, ent siis ilmub platsi juba uus kiire tormamisega bestseller. Ei, ma jään ikka tugitooli ja inglise kirjanduse juurde. Tänapäeva elu on endalgi nagu vurr-kann, loeks siis midagi, mis pingeid maha tõmbab ja mõtted argisest silmapiiri taha lennutavad. Meeldib, et saan end samastada nende autorite tegelaste eluga, leida nööpnõela peadena neid puutepunkte, mis mõtlemiseks ainet pakuvad. Aegajalt tajun, kuidas läbiloetu minuga kaasas käib, et mõtled mingil hetkel keset äripäeva rutiini, kuidas mingi enda tegevus tuletab meelde, millest näiteks Meghan analoogset asja tehes unistas. Selliste raamatute juures ei häiri mind need tolmurullid, mis laua alla kogunevad ja söögitegu tuleb siis, kui keha hakkab nii kõvasti protestima, et segab lugemist. Rääkimata ajast - tajud imestades, et põrandalamp ja koiduvalgus on üks ja seesama. Vot selline on Sõna võim.
Nüüd tuleb see lause - kui mul oleks miljon eurot, siis .... Ei, ma ei kulutaks kõike raamatute peale, ent ostaksin ikka kohe esimesel võimalusel need teosed, mille kaane alla piilunud olen ja mis kutsuvalt senini riiulisse ootama jäänud on.
Kirjanike valik on lihtne - ikka kiikan tagakaane pilti - erinevalt plakatlikust eneseabilugemike autorite fotodest, eristab neid silmavaade, loomulik olek, kehakeel. Siis tšekkan lühikokkuvõtet, kui seda on, loen diagonaalis lehe-paari läbi ja kas panen ohkega riiulisse tagasi või ilma ohketa. Kui ohkega, siis järgneb mõte, et järgmine kord, siis.
Muidugi võib "ohkega raamatu" leida mõne aja pärast raamatukogust. Siiski on omamoodi erutav, et seda eksemplari loen just mina esimest korda. Ja ma saan ta panna oma riiulisse, kust, kui vaja, saan võtta ja enimmeeldinud kohad üle lugeda, või märkida pliiatsiga mõne erilisema väljendi. Raamatukogu vastu ei ole mul absoluutselt mitte midagi, ent kole on kodus leida mõne teose vahelt saiapuru, juuksekarvu, lehtedel kohviplekke, mustade sõrmede jälgi. Lappan iga kord raamatud kogus enne koju toomist läbi ja otsin puhast eksemplari.
Tiir riiulitele peale tehtud, liigun väiksesse ja õdusasse, poe kõrval olevasse kohvikusse. Kui olen sooritanud raamatuostu, siis tutvun sellega pisut põhjalikumalt. Tegelikult meeldib mulle hoopis tassi tagant inimesi jälgida. Poodi sisenejad on kärme kõnnaku ja majaka-plinkiva pilguga, poest väljujad vastupidiselt rahunenud sammuga ja silmavaade on konkreetne. Nii et raamatupood on rahustava toimega. Eks loeb ka see, mis poes taustaks tuleb - kas reklaamide jada, timpa-tamps-tümps või mahe ja märakamatu viis. Muide, hiljuti ei suutnud ma süveneda mitte raamatusse, vaid jäin riiulite vahel kuulama hoopis taustamuusikat. Kui müüja käest uurima läksin, mis plaadiga tegu, ei osanud too kahjuks vastata. Kurb, sest lugu ise mõjus suisa lummavalt, nagu oleks peotäis nähtamatuid liblikaid poeõhus hõljunud.
Nõnda siis käin ma raamatupoes.
****
Praegu on mu süda kui söödud õuna südamik. Hing ei mahu kehasse ära. Ummikteed igas ilmakaares. Teate, see juhtub, kui ei osata, ei suudeta teha valikut. Otsustamatus. Ma olen üks suur kole küsimärk, kuigi küsimärgid on visuaalselt ju väga ilusad, panen neid siis kohe mitu tükki ritta - ???????. Nagu riputuskonksud, ainult tagurpidi. Pean natuke tagasi minema ja uuesti alustama, sama rada käia ei tahaks, aga kusagilt tuleb ju alustada.
Palju päevi puhkuseni on?
????????
???????
??????
?????
????
???
??
?
!!
!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
:)
Kommentaarid
Postita kommentaar