Vastik valge vale
Noh, mis seal akna taga nüüd siis toimub? Miks seda va valget sajab? Selmet punguvaid oksi kevadtuules õõtsutada, on meil nääriilm. Ma tahan palmi ja sooja rannaliiva lasuursinise mere laisa lainega, greibimaigulist siidriklaasi jääkuubikutega ja muidugi päikest, mis ei näri vaid noolib oma UV-ga mu extra-X-faktoriga kaitstud nahka. Ma tahan seda kohe ja praegu.
Ok, tegelikult sobib mulle hetkel ka +9 soojakraadi ja kevade kerge vihm. Aga siis koos romantikaga - väike vahemere salat, kerge valge vein, kaasla(ne)(sed), Norah või siis Paul taustana kõlarites... Oh, mu Kirjutaja sõitis täna Rooma. Minu jaoks tähendab see jälle mingit ootamist, kuigi sai lubatud, et nüüd, tüdrik, tasa ja targu. No aru ma'i saa kuidas nii saab, et see, kes kirjutada mõistab, on laisik, aga kui kirjutab, siis ikka nii, et jätad need kirjad koogikirsina päevale lõppu panema ja naudid nende sõnadel uinumist. Tundub, et kutsumata sõber Kärsitus kipub vägisi külla. Jalg ette ja põmaki! Unustet praegu ja igaveseks.
Mis parata - kevadel on lootuse lootsikud kirsiõite purjedes ja krookuste avali südameis, hoolimata east ja soost. Ikka ju tahaks ...
***
Käisin täna P-ga kinos ülelahenaabrite filmirulli vaatamas - Polaarjoone sangarid. Magusalt muhe ja ehe! Minu soovitus kõigile, kel närvesööv tööpäev selja taga ja kojuminek ei tule kohe kõne alla. Soomlased oskavad küll. Igatahes sai vatsatäie naerda, ka seal, kus tegelikult pilt oli hirm-surmtõsine. Aga mahlakaid kilde visata nad oskavad - naised on nagu trammid - alati tuleb järgmine!
Hm, tore oli taas kohata kunagist kolleegi, kes nüüd Artises toimetab.
***
Salsa jääb praegu stoppama - kesktase käes, nüüd tuleb pidudel samme lihvida. Mis seal salata - mõni meist kohe oskab üle võimete aegajalt elada. Ei hullu - linnud laulavad ka selle totra nääriilmaga ja põu pakitseb nii, et kõht ei tule meelde (mitte enne, kui ta ise torisedes protestima hakkab).
***
Puhkuseni on jäänud täpselt 10 päeva.
Ok, tegelikult sobib mulle hetkel ka +9 soojakraadi ja kevade kerge vihm. Aga siis koos romantikaga - väike vahemere salat, kerge valge vein, kaasla(ne)(sed), Norah või siis Paul taustana kõlarites... Oh, mu Kirjutaja sõitis täna Rooma. Minu jaoks tähendab see jälle mingit ootamist, kuigi sai lubatud, et nüüd, tüdrik, tasa ja targu. No aru ma'i saa kuidas nii saab, et see, kes kirjutada mõistab, on laisik, aga kui kirjutab, siis ikka nii, et jätad need kirjad koogikirsina päevale lõppu panema ja naudid nende sõnadel uinumist. Tundub, et kutsumata sõber Kärsitus kipub vägisi külla. Jalg ette ja põmaki! Unustet praegu ja igaveseks.
Mis parata - kevadel on lootuse lootsikud kirsiõite purjedes ja krookuste avali südameis, hoolimata east ja soost. Ikka ju tahaks ...
***
Käisin täna P-ga kinos ülelahenaabrite filmirulli vaatamas - Polaarjoone sangarid. Magusalt muhe ja ehe! Minu soovitus kõigile, kel närvesööv tööpäev selja taga ja kojuminek ei tule kohe kõne alla. Soomlased oskavad küll. Igatahes sai vatsatäie naerda, ka seal, kus tegelikult pilt oli hirm-surmtõsine. Aga mahlakaid kilde visata nad oskavad - naised on nagu trammid - alati tuleb järgmine!
Hm, tore oli taas kohata kunagist kolleegi, kes nüüd Artises toimetab.
***
Salsa jääb praegu stoppama - kesktase käes, nüüd tuleb pidudel samme lihvida. Mis seal salata - mõni meist kohe oskab üle võimete aegajalt elada. Ei hullu - linnud laulavad ka selle totra nääriilmaga ja põu pakitseb nii, et kõht ei tule meelde (mitte enne, kui ta ise torisedes protestima hakkab).
***
Puhkuseni on jäänud täpselt 10 päeva.
Kommentaarid
Postita kommentaar