Headus
Me kõik oleme siia ilma tulnud üdini headena. Meis on sünnihetkel mõõtmatult armastust, lootust, usku ja headust. Oleme sündides oma lugematute imepisikeste rakukeste ja enregiaga rõõmukobar. Ja me alustame oma Elu. Ikka heade olenditena ja uskudes, et meid ümbritsev on jätkuvalt hea ja suurepärane. Me ei tea täpselt millal, võib-olla on see individuaalne, aga millalgi tajume, et see kõik ei olegi nii, nagu algselt olema pidi: olemas on hirmud, valud, kadedus, ahnus, õelus, kannatused, mis omakorda vallandavad kurbuse, nukruse. Alistumise. Nõrkuse.
Aga headus on tugevus, armastus on tugevus, lootusest rääkimata.
Igakord, kui kurbuse ruloo mu ette langeb, tunnen endas viha, valu. Jah, just viha - et ma (jälle)nii nõrk olen, et seda rulood jäädavalt ei suuda üles kinnitada. Ent esmakordselt tunnen hoopis nii, et kõik see viha, kurbus, valu, mured, hirm - need lükkavad mu kas põlvili põrmu või hoopis õpetavad (ja seda korduvalt), et läbi nende katsumuste tuleb uuesti õppida uuesti uskuma, lootma, olema täis armastust ja rõõmu. Nagu kõndima või lugema õppimine. Ainult mida täiskasvanum oled, seda raskem on õppida - elatud elu on visa taanduma, kogetu on pannud kahtlema. Ent midagi ülimat ju headusest ei ole, ei saagi olla. Heh, niiakua on pidanud elama, et see tarkus ükskord mõistetavaks saab. Kui üldse...
Selle aasta algul lubasin, et mingeid eesmärke ma endale ei püstita, ses mõttes, et võtan endale aega ja mõtlen läbi, mida ma aastalt ootan, mida ma üldse elult soovin. Mingi aeg on meeles tiksunud teadmine, et see on jagamise aasta: jagan seda, mis mul on. Ja ma ei mõelnud siis, et jagada saab ka hirmu, valu, ego, häbi. Nii et nüüd stop! Edaspidi jagan vaid usku, lootust, armastust - ühte sõnasse peidetuna siis headust. Ükskõik millisel kujul, mil moel. Olla headuse kehastus - see sobib mulle, sulle, meile kõigile. Nagu lamp, mis süttib seespool sind ja sa lööd helendama. Mida rohkem headust, seda kaugemale rõõmuvalgus paistab. Sinust saab Valgusekandja.
Minus, nagu tegelikult ju meis kõigis, on alles headuse seeme ja armastuse, lootuse oma samuti. Kas ei olekski õige kohe algava kevade hakul neid seemneid pisut turgutada - aitdata neil idanenda, sirguda ja nautida nende imelisi õisi ja maitsta nektarist nõretavaid vilju?
Usun, et kui homme, ei juba täna, Sa iseenda või teiste heaks muud teha ei suuda, siis mine ja muiga enda peeglinäole ning pilguta silma, sest see on parem kui mitte midagi.
Headust ja armastust! Alati. :D
Aga headus on tugevus, armastus on tugevus, lootusest rääkimata.
Igakord, kui kurbuse ruloo mu ette langeb, tunnen endas viha, valu. Jah, just viha - et ma (jälle)nii nõrk olen, et seda rulood jäädavalt ei suuda üles kinnitada. Ent esmakordselt tunnen hoopis nii, et kõik see viha, kurbus, valu, mured, hirm - need lükkavad mu kas põlvili põrmu või hoopis õpetavad (ja seda korduvalt), et läbi nende katsumuste tuleb uuesti õppida uuesti uskuma, lootma, olema täis armastust ja rõõmu. Nagu kõndima või lugema õppimine. Ainult mida täiskasvanum oled, seda raskem on õppida - elatud elu on visa taanduma, kogetu on pannud kahtlema. Ent midagi ülimat ju headusest ei ole, ei saagi olla. Heh, niiakua on pidanud elama, et see tarkus ükskord mõistetavaks saab. Kui üldse...
Selle aasta algul lubasin, et mingeid eesmärke ma endale ei püstita, ses mõttes, et võtan endale aega ja mõtlen läbi, mida ma aastalt ootan, mida ma üldse elult soovin. Mingi aeg on meeles tiksunud teadmine, et see on jagamise aasta: jagan seda, mis mul on. Ja ma ei mõelnud siis, et jagada saab ka hirmu, valu, ego, häbi. Nii et nüüd stop! Edaspidi jagan vaid usku, lootust, armastust - ühte sõnasse peidetuna siis headust. Ükskõik millisel kujul, mil moel. Olla headuse kehastus - see sobib mulle, sulle, meile kõigile. Nagu lamp, mis süttib seespool sind ja sa lööd helendama. Mida rohkem headust, seda kaugemale rõõmuvalgus paistab. Sinust saab Valgusekandja.
Minus, nagu tegelikult ju meis kõigis, on alles headuse seeme ja armastuse, lootuse oma samuti. Kas ei olekski õige kohe algava kevade hakul neid seemneid pisut turgutada - aitdata neil idanenda, sirguda ja nautida nende imelisi õisi ja maitsta nektarist nõretavaid vilju?
Usun, et kui homme, ei juba täna, Sa iseenda või teiste heaks muud teha ei suuda, siis mine ja muiga enda peeglinäole ning pilguta silma, sest see on parem kui mitte midagi.
Headust ja armastust! Alati. :D
Kommentaarid
Postita kommentaar