Piisab vähesest

Taas ja taas tõden, et kui kuratlikult hea on olla oma kodus. Piisab kõigest ühest ööpäevast kodunt eemal, et tunda kodu kutset. Jaa, ma loen võõrsil olles kojusõidupäeval suisa pooltunde, et nii ja nii mitme tunni pärast olen juba omas pesas tagasi. Muidugi meeldib mulle külas käia ja küla peal olla, ent viimasel päeval on sees selline rahutus ja kärsitus, et aeg näib venivat nagu liiga paksuks keedetud kissell.
Miks? Kodus ootab tuhat ja üks toimetust. On rutiin. On ... On turvatunne. Ma olen kindlas kohas, kus saab oma rõõmud rõõmsaks ja nutud nutetuks. Minu kodu teab mind kõige paremini. Tunneb mind sagris juuste ja kosmeetikavabana, nututriibud põskedel, teab mu sätitud kiharaid ja õnnelõkkel silmi. Teab ja hoiab. Ja mina hoolin. Ma pole elu sees nii rõõmuga koristamist nautinud. Ootan pikisilmi sooja terrassitriikimise aega. Ootan heledat aknapesupäeva. Sumedaid suveõhtuid terrassil...
Oma kooselu esimese talvega saime suurepäraselt hakkama. Mul oli mugav ja mõnus siinsetes jääaja oludes.
Sügisel lohutas mind kodu ja meelitas kaminaga, möödunud suvel oli sama meelas ja kompiv nagu ma isegi: kas sobime kokku. Ma vahel mõtlesin, et kas tasus see risk ära, aga praegu võin küll südamest öelda - ma olen õnnelik oma pesas.
Ja hoolimata nii minust endast johtuvatest asjadest kui välistest teguritest, me hoiame ka edaspidi kokku. Minu õhtused küünlaleegid ja veinipokaalid, minu toalilled ja köögitoolid, lookas raamaturiiul ja plaadimasin. Minu Kodu. Mina ise :)
Mul on ütlemata mõnus ja uhke tunne, et mind külastanud inimestele meeldib siin, et mu kodul on soe ja rõõmus aura.

Koht kuhu tulla, koht kus olla ja kust aegajalt lahkuda selleks, et väärtustada tagasitulekut.

Piisab nii vähesest, et end õnnelikuna tunda.