Kui emakeelel on sünnipäev

Hästi uhke tunne on eesti keelt rääkida. Emakeeles mõelda ja seda kirjutada ka.
Milline rõõm on südamest hõisata: "Ainult üks viga!" Eksisin etteütluse viimases lauses, kus debütant hüüdis - ei pannud otsese kõne juurde hüüumärki. Aga sõnad, nii kokk kui lahku, nii väikese kui suure algustähega - kõik sai õige. Ma olen väärt üht pehmet paid. See oli siis minu kingitus sünnipäevalapsele.
Ei salga - hea meel on.
Mõtlesin, et kui saatus oleks soovinud teisiti, siis olekski mul praegu hoopis eesti filoloogi haridus. Kaalukaussides oli kaks lemmikut - muusika ja kirjandus. Muusika osutus raskemaks ja nii see valik sai toona tehtud.
Kas praegu on hilja?
No jah, igatahes tuleb mul rohkem teksti sisse dialooge pikkida. Siis ehk ei eksi hüüu-ja küsimärkidega.
Ja kuidagi teistmoodi pidulikkust on sel päeval. Seda tunnet ei oskagi kirjeldada. Teistmoodi kui vabariigi aastapäeval. Selline sügav, soe, ilma paatoseta. Lihtsalt nagu oleks meil kõigil sünnipäev. Eks olegi ju.
Samas on päris õõv kõndida vanalinnas, kus üks shop ajab souveni boutique’ taga. Selge on see, et kui tahame suure maailma tempos liikuda, on see paratamatu. Kurb ja paratamatu.
Emakeel kui pärandvara. Millise keele me oma lastelastele jätame? Kas nad tulevikus tähistavad emakeelepäeva nii, et ainult sellel päeval eesti keeles räägivadki? Õnneks on meil keeleinstituut ja veel filoloogiks pürgijaid, nii et see ilus keel püsib veel mitmeid-mitmeid inimpõlvi.

Et jäävad sõnad "öö" ja "ööbik" ja "tähistaevas" ja "sünnipäev"...

Armastusega,
Jo 💖