Mina enne arsti.
Üks köhib. Kuiv kurguköha. Selline ... "direktori" köha.
Teine köhib. Kole, bronhidest tulev köha. Raske ja tummine. Viiruslik, pakun.
Esimest köha põhjustab pigem stress.
Niimoodi diagnoosinud, taban end ise ka köhatamast. Seda strassilaadset köhatust. Seega pigistan pool sidrunit sooja vette ja joon ühe raksuga ära - sees saab klaariks, aju ärkab ja ei! mul pole mingit stressi.
Muidugi kukun ma hoolitsema, muretsema, ravima. Esimest keelitan, et tehku ometigi midagi, et nii ju lõputult ei saa. Ükshetk on hull valmis. Ta ei saa aru...
Teist ähvardan, et panen ise perearstile aja kinni ja viin habet pidi kohale. Läikiv silmapaar vaatab mulle otsa, aga ei vasta.
Kolmandale saadan sõnumi, et ka oli meeles tablett sise võtta?
Miks me iseendi eest ei hoolitse kui keha köhides karjub, et ta vajab abi?
Miks me üritame mitte märgata ja mõelda, et küll see läheb paari päevaga üle? Sest ei lähe ju...
Miks me teeme nii, et saame aru - keha protestib, protestib nii, et kõrvalseisja peab vajalikuks sekkuda?
Üks ütleb, et tal on kohustused, teine ütleb, et peab tööle minema, muidu ... pole lihtsalt võimalik elada.
Mis süsteem see on, mis ei luba enam haige olla? Miks me ei kuula keha karjet?
Umbsüsteem ja lihtsad haigused, mis tänu välja ravimata jäämisele, venivad pikaks ja toovad kaasa tüsistusi.
Ravimitööstus puistab pulbreid ja pressib tablette. Vesi nende veskile, kui inimene põeb.
Ja siis me ilgume nende üle, kes end jäises vees karastavad (juhhuu!) ja nende üle, kes nädalas paar-mitu korda terviserajale jõuavad.
Köhijad. Nohutajad. Pisikute kandjad. Nende päralt on maailm ja meedia.
Ja nii sünnivad aina pehmemad lumehelbekesed ja väärarenguga rakkude protsent kasvab.
Ma muudkui tuulutan tube. Kõik köhijad, kes mu kodust läbi on käinud, saavad kodusest ravimikapist kaasa kõik, mis nende vaevusi leevendab: sinepiplaastrid, theraflu-kotikesed, imemistabletid, lahustuvad tabletid. Sidrunivesi ja greibimahl; ingverijuurikas ja küüslaauguküüs. Kogu mu tagavara läheb käiku. Isegi ravimtaimedest tee, mida varem ninakirtsutades rüübati.
Sest nüüd on abi vaja. Mina enne arsti. Turgutan, et oleks doktori vastuvõtule võimalikult terve keha ette näidata. Haiget vaimu ma parandada ei oska. Kuulata küll, kui haigus minuga selles keeles kõneleb, suunata julgen ka.
Sulen tuulutatud kodu välisukse. Hingan kopsudesse kevadkuu karget hommikuõhku ja sean sammud kilomeetreid mõõtma. Minu panus minusse.
Mõttes palun, et mu köhijad saaksid rahu ja tarkust end kuulata. Tarkust abi otsida enne kui pole hilja.
Kaunis märts on saabunud. Ärge köhige.
Hooli endast, sõber.
Armastusega,
Jo 💖
Teine köhib. Kole, bronhidest tulev köha. Raske ja tummine. Viiruslik, pakun.
Esimest köha põhjustab pigem stress.
Niimoodi diagnoosinud, taban end ise ka köhatamast. Seda strassilaadset köhatust. Seega pigistan pool sidrunit sooja vette ja joon ühe raksuga ära - sees saab klaariks, aju ärkab ja ei! mul pole mingit stressi.
Muidugi kukun ma hoolitsema, muretsema, ravima. Esimest keelitan, et tehku ometigi midagi, et nii ju lõputult ei saa. Ükshetk on hull valmis. Ta ei saa aru...
Teist ähvardan, et panen ise perearstile aja kinni ja viin habet pidi kohale. Läikiv silmapaar vaatab mulle otsa, aga ei vasta.
Kolmandale saadan sõnumi, et ka oli meeles tablett sise võtta?
Miks me iseendi eest ei hoolitse kui keha köhides karjub, et ta vajab abi?
Miks me üritame mitte märgata ja mõelda, et küll see läheb paari päevaga üle? Sest ei lähe ju...
Miks me teeme nii, et saame aru - keha protestib, protestib nii, et kõrvalseisja peab vajalikuks sekkuda?
Üks ütleb, et tal on kohustused, teine ütleb, et peab tööle minema, muidu ... pole lihtsalt võimalik elada.
Mis süsteem see on, mis ei luba enam haige olla? Miks me ei kuula keha karjet?
Umbsüsteem ja lihtsad haigused, mis tänu välja ravimata jäämisele, venivad pikaks ja toovad kaasa tüsistusi.
Ravimitööstus puistab pulbreid ja pressib tablette. Vesi nende veskile, kui inimene põeb.
Ja siis me ilgume nende üle, kes end jäises vees karastavad (juhhuu!) ja nende üle, kes nädalas paar-mitu korda terviserajale jõuavad.
Köhijad. Nohutajad. Pisikute kandjad. Nende päralt on maailm ja meedia.
Ja nii sünnivad aina pehmemad lumehelbekesed ja väärarenguga rakkude protsent kasvab.
Ma muudkui tuulutan tube. Kõik köhijad, kes mu kodust läbi on käinud, saavad kodusest ravimikapist kaasa kõik, mis nende vaevusi leevendab: sinepiplaastrid, theraflu-kotikesed, imemistabletid, lahustuvad tabletid. Sidrunivesi ja greibimahl; ingverijuurikas ja küüslaauguküüs. Kogu mu tagavara läheb käiku. Isegi ravimtaimedest tee, mida varem ninakirtsutades rüübati.
Sest nüüd on abi vaja. Mina enne arsti. Turgutan, et oleks doktori vastuvõtule võimalikult terve keha ette näidata. Haiget vaimu ma parandada ei oska. Kuulata küll, kui haigus minuga selles keeles kõneleb, suunata julgen ka.
Sulen tuulutatud kodu välisukse. Hingan kopsudesse kevadkuu karget hommikuõhku ja sean sammud kilomeetreid mõõtma. Minu panus minusse.
Mõttes palun, et mu köhijad saaksid rahu ja tarkust end kuulata. Tarkust abi otsida enne kui pole hilja.
Kaunis märts on saabunud. Ärge köhige.
Hooli endast, sõber.
Armastusega,
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar