Tühi tahab tuulutamist
Potsatasin pärast ägedat ajuragistamist nurgadiivani nurka ja vajusin patjadesse nagu täpselt puuduolev pusletükk. Nii väsinud, nii tühi nagu hommikne sidrunipoolik, millest mahl sai veeklaasi pigistatud. Energianivoo kõigub ohtlikult punasel hoiatuspiiril. Und ei tule, vaimne roidumus on nii suur, et seda tuleb meelitada. Millega? Mis kapis on? Munad ja juust ja majonees... Sügavkülmast leian päästerõnaga - pistaatsiajäätise. Mmmmmm.
Suhkrulaks käes, hakkavad mõtted tasapisi settima.
Töönädal sai korraliku coda, mis siis, et tavakeskkonnast hoopis kaugel ja loominguliselt suurepärases keskkonnas, haaras see endale kogu mõttevõhma ja teadvustatud kohaoleku. Loodetavasti tõuseb sest ajuraginast tulu ja uus hingamine.
Enne ei saanudki aru, kui intensiivne see poolteist päeva oli, kui alles koduuksest sisse astudes. Aku tühi ja - kõlab suts mõistuse vastaselt - ma ei oska seda hetkel laadida. Tahangi olla see pigistatud sidrun ja lihtsalt vegeteerida, reageerimata väliskeskkonnale.
Paar tundi olesklevat pausi, siis korralik tee ja korrapäratu söök. Maailm on kaunis koht, mõtlen, kui ahjujuustusaia mugin. Peoga pähkleid ja kohalik kobruleht, arvuti ootab. Las ootab.
Poen uuesti oma pessa ja kaalun järgmisi ettevõtmisi - millal kuulub treening päevakavva, millal võtan raamatu ette, millal kraamin, millal sorteerin... Nimekiri saab korralik. Kiidan end selle eest ja samas ütlen endale, et seda listi ei pea täitma kohe vaid siis, kui selleks on õige aeg ja ma ei pea järgima järjestust. Kaootilisus on tore. Kas on või on see hoopis kaos? Vb on ses kaoses hoopis varjatud kord? Hm, istun keset garderoobist väljutatud hilpe.
Siis tulebki selle kuhila otsas istudes välkteadmine - ma tahan ära. Korra täitsa ära sellest oma turvalisest ja natukene auklikust mullist. Ja mis kõige toredam - ma saan selle!
Saan saarele! Sutsti sinna ja sutsi tagasi. Sületäis tööd päikeses ja hooaja esimene grill. Õu lõhnab mändidest ja grill-lihast. Selline turvaline ja endaksolemise lõhn. Sulen kännul istudes silmad, enne loendades ära seitsmenda(!) kollase liblika ja tunnen, et vot nüüd mu aku laeb - võtab endasse päikest ja sulanud maad. Niimoodi pilgeni end uue energiaga varustanud, saab linna tagasi pöörduda. Loojuva päikese valus valgus tahavaatepeeglis, ümin huulil, kuiv maanteelint rataste all - mul on täiesti suva, sest meelerahu leidis endale pesa.
Saadan sõbrale sõnumi - tühi täidetud.
Tuules on trotsi ja julgust muudkui puhuda, vahetades suundi ja tugevust.
Minus? Minus on söakust muudkui proovida. Uskuda ja proovida.
Armastusega,
Jo 💖
Suhkrulaks käes, hakkavad mõtted tasapisi settima.
Töönädal sai korraliku coda, mis siis, et tavakeskkonnast hoopis kaugel ja loominguliselt suurepärases keskkonnas, haaras see endale kogu mõttevõhma ja teadvustatud kohaoleku. Loodetavasti tõuseb sest ajuraginast tulu ja uus hingamine.
Enne ei saanudki aru, kui intensiivne see poolteist päeva oli, kui alles koduuksest sisse astudes. Aku tühi ja - kõlab suts mõistuse vastaselt - ma ei oska seda hetkel laadida. Tahangi olla see pigistatud sidrun ja lihtsalt vegeteerida, reageerimata väliskeskkonnale.
Paar tundi olesklevat pausi, siis korralik tee ja korrapäratu söök. Maailm on kaunis koht, mõtlen, kui ahjujuustusaia mugin. Peoga pähkleid ja kohalik kobruleht, arvuti ootab. Las ootab.
Poen uuesti oma pessa ja kaalun järgmisi ettevõtmisi - millal kuulub treening päevakavva, millal võtan raamatu ette, millal kraamin, millal sorteerin... Nimekiri saab korralik. Kiidan end selle eest ja samas ütlen endale, et seda listi ei pea täitma kohe vaid siis, kui selleks on õige aeg ja ma ei pea järgima järjestust. Kaootilisus on tore. Kas on või on see hoopis kaos? Vb on ses kaoses hoopis varjatud kord? Hm, istun keset garderoobist väljutatud hilpe.
Siis tulebki selle kuhila otsas istudes välkteadmine - ma tahan ära. Korra täitsa ära sellest oma turvalisest ja natukene auklikust mullist. Ja mis kõige toredam - ma saan selle!
Saan saarele! Sutsti sinna ja sutsi tagasi. Sületäis tööd päikeses ja hooaja esimene grill. Õu lõhnab mändidest ja grill-lihast. Selline turvaline ja endaksolemise lõhn. Sulen kännul istudes silmad, enne loendades ära seitsmenda(!) kollase liblika ja tunnen, et vot nüüd mu aku laeb - võtab endasse päikest ja sulanud maad. Niimoodi pilgeni end uue energiaga varustanud, saab linna tagasi pöörduda. Loojuva päikese valus valgus tahavaatepeeglis, ümin huulil, kuiv maanteelint rataste all - mul on täiesti suva, sest meelerahu leidis endale pesa.
Saadan sõbrale sõnumi - tühi täidetud.
Tuules on trotsi ja julgust muudkui puhuda, vahetades suundi ja tugevust.
Minus? Minus on söakust muudkui proovida. Uskuda ja proovida.
Armastusega,
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar