Kuidas Sööbik ja Pisik oma villast välja tõsteti
Mitte ükski mees pole mitte kunagi varem vahtinud mu suhu 90 minutit! Väga pühendunult kusjuures. Suurendusega prillid ees, uuris kogu mu suu siseilu põh-ja-li-kult. Mis toimus?
Lasin lõpuks peaaegu dekaadi põletiku peal istunud hamba eemaldada. Põletik, va kaval loom, oli üldjuhul passiivne, ei tekitanud ta valu ega probleeme. Ent siis, jõulude paiku, otsustas ta oma käitumist muuta. Otsustasin sama agressiivselt vastata - panin uue hambarsti juurde aja kinni (endist hambaarsti oli võimatu tabada, ma loobusin), võtsin aastataguse kikupildi näppu ja läksin õigel ajal kohale. Koos Mr Doc'iga sai otsustatud, et me seda hammast ei hakka lahti võtma ja remontima, vaid võtame reast välja. Möödus veel kuu, kui plaan teostus. Eelmise nädala reedel leidsin end pikali asendis, pea pisut allpool kui jalad, toolis, suu pärani. Enne väljatõmbamise protseduuri võeti veenist verd - meditsiinilisi terimineid ei hakka siia reastama, aga see oli vajalik selleks, et membraanid mu enda vereliistakutega sinna tekkivasse auku toppida, et vähem kui aasta pärast oleks olemas kindel koht, kuhu võimalik implantaat istutada.
No ja siis hakkas põhiprotseduur pihta. Süst. Teine süst. Tuimenemine kulges aeglaselt. Lõpuks sai doktor oma töö kallale asuda. Puuris, kangutas, nika-naka-nõksutas ja sai ühe juure välja, sama kordus teisega. No ei olnud valus. Võiks ju arvata, et sellega lugu lõppes, aga ei - selgus, et mul seal juurikute all peitus pirakas tsüst. Vot selle väljakaapimine võttis aega. Tollel oli koobas päris korralikult sisse seatud. Tõeline Sööbiku ja Pisiku villa!
Krempel kougiti välja, loputati, siis asetati membraanid ja kõige lõpuks tikiti auk ristpistes (ma vähemalt loodan) kinni.
Paar päeva imikulaadset toitu ja vältida närimist pluss antibiootikumikuur ja jäätunud kummikinnas. Sellises teadmises väljusin arstikabinetist ja tundsin end... tuimestatult.
Jäine kummikäsi meenutas udarat. Udar vastu põske surutud, sõitsin koju, roolides ühe käega. Automaatkastiga autod on mu lemmikud.
Poest käisin läbi ja ostsin eriti pehmete hrajastega hambaharja.
Nüüd on käsil paranemisprotsess. Põsk paistes pole, küll aga on hakanud õmblused sügelema. Suu sügeleb seest poolt ja kratsida ei saa. Ei tohi. Suud väga lahti teha ei saa ja kui naermisega üle pingutan, annab tikitud koht märku.
Elan üle. Hoian suu kinni ja olen enda vastu hell.
Nädala jagu hoian end spordiklubist ka eemal. Annaks siis lähenev kevad kuiva ilma, et saaks kõndida vähemalt.
Üldiselt on ju kõik korras.
Kuigi ... kogu elu ongi nagu üks suur hambajuure ravi.
Selle aasta deviis - kontrolli oma tervist, naine! on täies hoos ja võin mämmutades raporteerida - olukord on kontrolli all.
Olge siis palun korralikud: peske hambaid 2x päevas, pange stopper ka käima ja ärge magusaga liialdage - Sööbik otsib uut kodu!
Armastades, kuida siis muidu ;)
Jo 💖
Lasin lõpuks peaaegu dekaadi põletiku peal istunud hamba eemaldada. Põletik, va kaval loom, oli üldjuhul passiivne, ei tekitanud ta valu ega probleeme. Ent siis, jõulude paiku, otsustas ta oma käitumist muuta. Otsustasin sama agressiivselt vastata - panin uue hambarsti juurde aja kinni (endist hambaarsti oli võimatu tabada, ma loobusin), võtsin aastataguse kikupildi näppu ja läksin õigel ajal kohale. Koos Mr Doc'iga sai otsustatud, et me seda hammast ei hakka lahti võtma ja remontima, vaid võtame reast välja. Möödus veel kuu, kui plaan teostus. Eelmise nädala reedel leidsin end pikali asendis, pea pisut allpool kui jalad, toolis, suu pärani. Enne väljatõmbamise protseduuri võeti veenist verd - meditsiinilisi terimineid ei hakka siia reastama, aga see oli vajalik selleks, et membraanid mu enda vereliistakutega sinna tekkivasse auku toppida, et vähem kui aasta pärast oleks olemas kindel koht, kuhu võimalik implantaat istutada.
No ja siis hakkas põhiprotseduur pihta. Süst. Teine süst. Tuimenemine kulges aeglaselt. Lõpuks sai doktor oma töö kallale asuda. Puuris, kangutas, nika-naka-nõksutas ja sai ühe juure välja, sama kordus teisega. No ei olnud valus. Võiks ju arvata, et sellega lugu lõppes, aga ei - selgus, et mul seal juurikute all peitus pirakas tsüst. Vot selle väljakaapimine võttis aega. Tollel oli koobas päris korralikult sisse seatud. Tõeline Sööbiku ja Pisiku villa!
Krempel kougiti välja, loputati, siis asetati membraanid ja kõige lõpuks tikiti auk ristpistes (ma vähemalt loodan) kinni.
Paar päeva imikulaadset toitu ja vältida närimist pluss antibiootikumikuur ja jäätunud kummikinnas. Sellises teadmises väljusin arstikabinetist ja tundsin end... tuimestatult.
Jäine kummikäsi meenutas udarat. Udar vastu põske surutud, sõitsin koju, roolides ühe käega. Automaatkastiga autod on mu lemmikud.
Poest käisin läbi ja ostsin eriti pehmete hrajastega hambaharja.
Nüüd on käsil paranemisprotsess. Põsk paistes pole, küll aga on hakanud õmblused sügelema. Suu sügeleb seest poolt ja kratsida ei saa. Ei tohi. Suud väga lahti teha ei saa ja kui naermisega üle pingutan, annab tikitud koht märku.
Elan üle. Hoian suu kinni ja olen enda vastu hell.
Nädala jagu hoian end spordiklubist ka eemal. Annaks siis lähenev kevad kuiva ilma, et saaks kõndida vähemalt.
Üldiselt on ju kõik korras.
Kuigi ... kogu elu ongi nagu üks suur hambajuure ravi.
Selle aasta deviis - kontrolli oma tervist, naine! on täies hoos ja võin mämmutades raporteerida - olukord on kontrolli all.
Olge siis palun korralikud: peske hambaid 2x päevas, pange stopper ka käima ja ärge magusaga liialdage - Sööbik otsib uut kodu!
Armastades, kuida siis muidu ;)
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar