Kunksu lood. Naasmine.
Laid tõusis veesülest ja udu hajus päikesepaistest puudutuna aeglaselt silmapiiri poole. Ta oli taas koju jõudnud. Popsuv mootorpaat manööverdas end paadisilla kõrvale ja paadimees sidus otsa vaia külge. Kunksul polnud raskusi kiikuvast paadist kai peale astuda. Mees tõstis kaile reisija kompsud ja kotid, sidus siis paadi uuesti lahti, käivitas mootori ja tõstis saarele jääjale lahkumisviipeks käe. Naine hüüdis tänusõnad ja lehvitas.
Kodu.
Ma olen kodus!
Selginev ilm ja lumevaba laid tervitas tulijat päikseküllaselt. Veel oli maailm valdavalt halli-pruunitooniline, aga merel oli rohelist laineviirgu ja udust vabaneva taevas oli kõrge ning hele.
Kunks pani seljakoti uuesti selga, haaras ühe käe otsa kotisangad ja teise käevangu veel kaks kotti. Nende sisust jagub talle pikaks ajaks. Või vähemalt mõneks ajaks, sest ta soovis olla nüüd mõnda aega üksi, ilma inimesteta. Hoolimata kotikoorma raskusest astus ta kindlal sammul ootava maja poole. Päike sillerdas aknaklaasil ja Kunks mõtles:"Kohe kui õhk soe, pesen maja silmad puhtaks."
Naine astus trepile ja kobas käega uksepiida kohal - võtmepea jäi pihku ja ta keeras luku lahti. Naljakas, et ainult siis ukse lukustan kui kauemaks ära jään.
Enne ukse avamist surus ta põse vastu ust - puit tundus kuiv ja kare. Vana maja vana uks.
Tegelikult ta tundis, et kogu selle särava päeva õhk oli igatsusest raske. Seda oli tegelikult raske hingatagi, sestap hingas naine kergete hingetõmmetega. Ta ise oli igatsus ja see siin oli igatsuse kodu.
Naine vajutas ukselingi alla.
Uks kääksatas kui ta selle avas.
Vastutulvav õhk oli seisnud, ent sisaldas nii armast ja omast kodulõhna. Tema mööbel, vaibad ja tühi kaminasuu. Jaa, kõigepealt teeb ta tule üles. Hoolimata talve taandumisest ja soojenevast ilmast oli toas õhk jahe. Küll oli ta enda üle õnnelik, et oli enne minekut kamina kõrvale korraliku haluhunniku ladunud. Ta avas jopehõlmad ja asus toimetama. Halud kaminapõue, paberinutsak puude vahele ja tikust tsärr! tuli otsa. Ettevaatlikult kompas tilluke tuleleek paberit ja tunnistas selle söödavaks. Siis, muutunud julgemaks, libistas ta üle halu ja veel teinekordki ning sai selgeks, et see meeldis talle. Ta kasvas suuremaks ja mida suuremaks ta sai, seda näljasemaks ta muutus.
Tore! Tuli on nüüd üles tehtud.
Köögis täitis ta kannu veega ja lülitas selle tööle - elekter toimis. Siis süütas naine pliidi all tule ja niimoodi, kahe tule kodusel praginal, tundis end väekana. Energiat oli rohkem kui hommikul.
Ta tõstis kõik kaastaoodud kraami tuppa, riputas jope varna ja alustas lahtipakkimist.
Küll on ikka mõnus! Nii mõnus, et laul kippus suule ja Kunks ümises rõõmsatujuliselt.
Ta pöörles oma elamises ümina saatel vurrina ringi, tõstis ja sättis asju ümber. Tore oli toimekas olla. Veekann andis märku, et ta töö on tehtud ja naine suundus endale teed valmistama. Natuke köömneid, pisut melissi ja münti. Pisut mõelnud, lisas ta teelusikatäie sidrunheina. Tee tõmbamas, avas ta mandrilt kaasatoodud maasikakarbi. Jah, võõramaisel marjal oli võõras maik, aga maasikas oli ta ikka. Koos kruusi ja karbiga siirdus ta tagasi tuppa, istus kamina ette tugitooli, küünitas tulle veel paar puud ja nõjatus siis seljatoele. Naine nautis, kuidas tuba soojenes ja kodu hakkas taas hingama. Oli tunne, nagu ärkaks maja pikast unest. Juba kostis tuttavaid naksatusi ja ... sealt ta tuli - tema jaoks spetsiaalselt poikvele jäetud vannitoaaknast oli sisenenud Süsi. Jällenägemine oli esialgu kahtlustav ja piidlev, ometi aimus looma üha sädelevamaks muutuvates sinistes silmades rõõm - Sa oled tagasi!
Kass hüppas naisele sülle ja naine sügas rahustavalt kassi paksu kasukat.
Uhh, sa ajad ju meil karvu.
Kunks tõusis, kass süles, ja liikus kööki. Tõin sulle midagi. Ta avas külmiku ja võttis sealt välja sinna varem pandud kassikonservi. Naine asetas kassi põrandale ja võttis siis kapist puhta söögikausi, avas konservi ja valas selle sisu kaussi. Süsi hõõrus samal ajal oma selga vastu naise sääri.
Asetanud kausi kassi ette, vaatas ta rahulolevalt kuidas Süsi, ainult hetkeks kõhelnud, asus isukalt kausi sisu hävitama. Nojah, eks tal tuli leppida ju sellega, mida metsast kätte sai, sest krõbinakott oli tühjaks söödud.
Jätnud kassi rahulikult sööma, läks Kunks tagasi tuppa. Ta avas akna ja hingas sisse õueõhku. Kõige sellega tegeleb ta homme... Selle igatsusega, mis õuest tuppa õhkus. Otsus tehtud, pööras ta ringi, pakkis lahti oma arvuti ja ühendas selle vooluvõrku. Ei, täna ta selle kaant ei ava, las laeb oma aku täis.
Täna sulab ta oma ellu tagasi, saab selleks, kes ta tegelikult on ja mandri identiteedi lahustab ta tulle vaadates ära. See muutus halliks suitsuks ja libises läbi lõõri õue. Korsnast oligi näha, kuidas ühtlaselt kerkivas valges suitsujoas oli tumehall suitsuviirg, mille tuul ahnelt endale haaras, keerutas seda ja kadunud see oligi.
Maja oli õnnelik.
Laid oli õnnelik.
Meri laiu ümber tõusis ja vajus.
Kunks oli kodus.
Kodu.
Ma olen kodus!
Selginev ilm ja lumevaba laid tervitas tulijat päikseküllaselt. Veel oli maailm valdavalt halli-pruunitooniline, aga merel oli rohelist laineviirgu ja udust vabaneva taevas oli kõrge ning hele.
Kunks pani seljakoti uuesti selga, haaras ühe käe otsa kotisangad ja teise käevangu veel kaks kotti. Nende sisust jagub talle pikaks ajaks. Või vähemalt mõneks ajaks, sest ta soovis olla nüüd mõnda aega üksi, ilma inimesteta. Hoolimata kotikoorma raskusest astus ta kindlal sammul ootava maja poole. Päike sillerdas aknaklaasil ja Kunks mõtles:"Kohe kui õhk soe, pesen maja silmad puhtaks."
Naine astus trepile ja kobas käega uksepiida kohal - võtmepea jäi pihku ja ta keeras luku lahti. Naljakas, et ainult siis ukse lukustan kui kauemaks ära jään.
Enne ukse avamist surus ta põse vastu ust - puit tundus kuiv ja kare. Vana maja vana uks.
Tegelikult ta tundis, et kogu selle särava päeva õhk oli igatsusest raske. Seda oli tegelikult raske hingatagi, sestap hingas naine kergete hingetõmmetega. Ta ise oli igatsus ja see siin oli igatsuse kodu.
Naine vajutas ukselingi alla.
Uks kääksatas kui ta selle avas.
Vastutulvav õhk oli seisnud, ent sisaldas nii armast ja omast kodulõhna. Tema mööbel, vaibad ja tühi kaminasuu. Jaa, kõigepealt teeb ta tule üles. Hoolimata talve taandumisest ja soojenevast ilmast oli toas õhk jahe. Küll oli ta enda üle õnnelik, et oli enne minekut kamina kõrvale korraliku haluhunniku ladunud. Ta avas jopehõlmad ja asus toimetama. Halud kaminapõue, paberinutsak puude vahele ja tikust tsärr! tuli otsa. Ettevaatlikult kompas tilluke tuleleek paberit ja tunnistas selle söödavaks. Siis, muutunud julgemaks, libistas ta üle halu ja veel teinekordki ning sai selgeks, et see meeldis talle. Ta kasvas suuremaks ja mida suuremaks ta sai, seda näljasemaks ta muutus.
Tore! Tuli on nüüd üles tehtud.
Köögis täitis ta kannu veega ja lülitas selle tööle - elekter toimis. Siis süütas naine pliidi all tule ja niimoodi, kahe tule kodusel praginal, tundis end väekana. Energiat oli rohkem kui hommikul.
Ta tõstis kõik kaastaoodud kraami tuppa, riputas jope varna ja alustas lahtipakkimist.
Küll on ikka mõnus! Nii mõnus, et laul kippus suule ja Kunks ümises rõõmsatujuliselt.
Ta pöörles oma elamises ümina saatel vurrina ringi, tõstis ja sättis asju ümber. Tore oli toimekas olla. Veekann andis märku, et ta töö on tehtud ja naine suundus endale teed valmistama. Natuke köömneid, pisut melissi ja münti. Pisut mõelnud, lisas ta teelusikatäie sidrunheina. Tee tõmbamas, avas ta mandrilt kaasatoodud maasikakarbi. Jah, võõramaisel marjal oli võõras maik, aga maasikas oli ta ikka. Koos kruusi ja karbiga siirdus ta tagasi tuppa, istus kamina ette tugitooli, küünitas tulle veel paar puud ja nõjatus siis seljatoele. Naine nautis, kuidas tuba soojenes ja kodu hakkas taas hingama. Oli tunne, nagu ärkaks maja pikast unest. Juba kostis tuttavaid naksatusi ja ... sealt ta tuli - tema jaoks spetsiaalselt poikvele jäetud vannitoaaknast oli sisenenud Süsi. Jällenägemine oli esialgu kahtlustav ja piidlev, ometi aimus looma üha sädelevamaks muutuvates sinistes silmades rõõm - Sa oled tagasi!
Kass hüppas naisele sülle ja naine sügas rahustavalt kassi paksu kasukat.
Uhh, sa ajad ju meil karvu.
Kunks tõusis, kass süles, ja liikus kööki. Tõin sulle midagi. Ta avas külmiku ja võttis sealt välja sinna varem pandud kassikonservi. Naine asetas kassi põrandale ja võttis siis kapist puhta söögikausi, avas konservi ja valas selle sisu kaussi. Süsi hõõrus samal ajal oma selga vastu naise sääri.
Asetanud kausi kassi ette, vaatas ta rahulolevalt kuidas Süsi, ainult hetkeks kõhelnud, asus isukalt kausi sisu hävitama. Nojah, eks tal tuli leppida ju sellega, mida metsast kätte sai, sest krõbinakott oli tühjaks söödud.
Jätnud kassi rahulikult sööma, läks Kunks tagasi tuppa. Ta avas akna ja hingas sisse õueõhku. Kõige sellega tegeleb ta homme... Selle igatsusega, mis õuest tuppa õhkus. Otsus tehtud, pööras ta ringi, pakkis lahti oma arvuti ja ühendas selle vooluvõrku. Ei, täna ta selle kaant ei ava, las laeb oma aku täis.
Täna sulab ta oma ellu tagasi, saab selleks, kes ta tegelikult on ja mandri identiteedi lahustab ta tulle vaadates ära. See muutus halliks suitsuks ja libises läbi lõõri õue. Korsnast oligi näha, kuidas ühtlaselt kerkivas valges suitsujoas oli tumehall suitsuviirg, mille tuul ahnelt endale haaras, keerutas seda ja kadunud see oligi.
Maja oli õnnelik.
Laid oli õnnelik.
Meri laiu ümber tõusis ja vajus.
Kunks oli kodus.
Kommentaarid
Postita kommentaar