Lenneldes priiks
Ma tegin seda jälle! Ütlesin endale kõva häälega ups! ja otsustasin, et ...
Ma pole nii vana, et võtta kaissu ükskõik kes; ma pole nii meeleheitel, et viskuda kellegi käte vahele, kes pole armsaks saanud.
Ja samas olen ma just nii vana, et valida - kas loobuda oma ülesehitatud torni üksi valitsemisest või siis lubada enda kõrvale troonile veel keegi.
Mõni aeg tagasi sain ise kogeda loobumist - too valis oma turvalise ja raamistatud elu, võimalusega vahete-vahel, tema valitud aegadel, kokku saada, kontserte külastada ja kätt hoida. Absoluutselt vastuvõetamatu. Nii tundus see mulle toona. Hing oli solvunud ja lontis nagu väljaveninud varrukatega meremehekampsun. Kuradile see kampsun! Selle viskasin ära ja ei igatse merekaru tormilõhna ega karedat lõuga...
Aga too, korviandja, poeb salaja ja kõige ootamatumatel aegadel mu mõtetesse. Ikka veel, ühman. Pigem näen täna temas sõpra kui meest, kellele oleks hommikuti ärgates silma vaadanud.
Toona ma ei otsustanud kaane järgi. Lasin jutul ja olekul salamisi endasse imbuda ja südamest tõusis tunne, et tema oleks võrdne partner. Ent jah, tema ei julgenud oma korralikult püstitatud Nuf-Nuf-majast väljuda. Selge - stabiilsus on olulisem kui lasta tunnetehoovustel end viia kes teab kuhu, kus silmapiiri ei näe. Turvlaisus oli tema valik.
Aga mina olen lendaja - ma armastan liikuda ja avastada ja uudistada ja leida... leida see ankrupaik, kuhu püsima jääda.
Vähemalt oleks mul tema näol praegu ankur, mille juurde naaseda, ent läks nii nagu läks. Ja eks see armi koht on muuga võrreldes pisut hell, ent vähemalt ei tulita.
Lennuhoos maandusin hiljuti ja leidsin jutukaaslase. Jutustasin ja kuulasin ja mõtlesin, et võiks ju... ja siis lõin nagu vale raamatu kaane järsult kinni. Ei, ma ikka ei taha.
Kui jutuhoos ei tajunud, et tahan rohkemat, siis pole koos kudrutamisel üldse mõtet. Ei jutustada, ei kohtuda. Tõusin lendu. Kindlasti too solvus. Mõistan, aga ei kahetse.
Ja samamoodi, et otsustasin ise seekord kaante järgi, võidakse ju minu suhtes otsustada. Mõelda, kui olulised on kaaned! Sul võib olla see geenidega kaasa antud, see võib olla ränkraske treeninguga saavutatud. Igal juhul tasub vaeva näha. Kui juba kaant kergitada, saab tutvuda eessõna ja sisukorraga ning tekib teadmine, kas on soovi lugeda.
Meie üha rohkem reklaami- ja turundusühiskonnas loeb see, kas oskad pilku tabada, oskad huvi äratada. Jube sõna see bränd, aga nii on - kui oskad end brändida, leiad vaataja, leiad lugeja.
Võibolla peaks avama hoopis brändi? Eh, ei - teeb näonaha tuhmiks. Kes tahab halli kaanepilti, ikka tüünelt läbikumavaid halle varjundeid.
Mõttes ma vabandan, et olin püsimatu ja selline sai otsus, samas olen tänulik - tean, mis mulle oluline on; tean, millist kaant oma raamatut ümbritsema soovin.
Kui Sa seda loed, siis ole palun Sõber. Pilt mu mälestusteatoas, minu pilguga, aga tugevas tuhmuvas raamis ja kui ma satun sellesse tuppa, siis möödudes heidan kõrvalpilgu, et näha kui kindel Sa oma pildil oled. Kakiskleek? Kes teab...
Armastusega,
Jo 💖
Ma pole nii vana, et võtta kaissu ükskõik kes; ma pole nii meeleheitel, et viskuda kellegi käte vahele, kes pole armsaks saanud.
Ja samas olen ma just nii vana, et valida - kas loobuda oma ülesehitatud torni üksi valitsemisest või siis lubada enda kõrvale troonile veel keegi.
Mõni aeg tagasi sain ise kogeda loobumist - too valis oma turvalise ja raamistatud elu, võimalusega vahete-vahel, tema valitud aegadel, kokku saada, kontserte külastada ja kätt hoida. Absoluutselt vastuvõetamatu. Nii tundus see mulle toona. Hing oli solvunud ja lontis nagu väljaveninud varrukatega meremehekampsun. Kuradile see kampsun! Selle viskasin ära ja ei igatse merekaru tormilõhna ega karedat lõuga...
Aga too, korviandja, poeb salaja ja kõige ootamatumatel aegadel mu mõtetesse. Ikka veel, ühman. Pigem näen täna temas sõpra kui meest, kellele oleks hommikuti ärgates silma vaadanud.
Toona ma ei otsustanud kaane järgi. Lasin jutul ja olekul salamisi endasse imbuda ja südamest tõusis tunne, et tema oleks võrdne partner. Ent jah, tema ei julgenud oma korralikult püstitatud Nuf-Nuf-majast väljuda. Selge - stabiilsus on olulisem kui lasta tunnetehoovustel end viia kes teab kuhu, kus silmapiiri ei näe. Turvlaisus oli tema valik.
Aga mina olen lendaja - ma armastan liikuda ja avastada ja uudistada ja leida... leida see ankrupaik, kuhu püsima jääda.
Vähemalt oleks mul tema näol praegu ankur, mille juurde naaseda, ent läks nii nagu läks. Ja eks see armi koht on muuga võrreldes pisut hell, ent vähemalt ei tulita.
Lennuhoos maandusin hiljuti ja leidsin jutukaaslase. Jutustasin ja kuulasin ja mõtlesin, et võiks ju... ja siis lõin nagu vale raamatu kaane järsult kinni. Ei, ma ikka ei taha.
Kui jutuhoos ei tajunud, et tahan rohkemat, siis pole koos kudrutamisel üldse mõtet. Ei jutustada, ei kohtuda. Tõusin lendu. Kindlasti too solvus. Mõistan, aga ei kahetse.
Ja samamoodi, et otsustasin ise seekord kaante järgi, võidakse ju minu suhtes otsustada. Mõelda, kui olulised on kaaned! Sul võib olla see geenidega kaasa antud, see võib olla ränkraske treeninguga saavutatud. Igal juhul tasub vaeva näha. Kui juba kaant kergitada, saab tutvuda eessõna ja sisukorraga ning tekib teadmine, kas on soovi lugeda.
Meie üha rohkem reklaami- ja turundusühiskonnas loeb see, kas oskad pilku tabada, oskad huvi äratada. Jube sõna see bränd, aga nii on - kui oskad end brändida, leiad vaataja, leiad lugeja.
Võibolla peaks avama hoopis brändi? Eh, ei - teeb näonaha tuhmiks. Kes tahab halli kaanepilti, ikka tüünelt läbikumavaid halle varjundeid.
Mõttes ma vabandan, et olin püsimatu ja selline sai otsus, samas olen tänulik - tean, mis mulle oluline on; tean, millist kaant oma raamatut ümbritsema soovin.
Kui Sa seda loed, siis ole palun Sõber. Pilt mu mälestusteatoas, minu pilguga, aga tugevas tuhmuvas raamis ja kui ma satun sellesse tuppa, siis möödudes heidan kõrvalpilgu, et näha kui kindel Sa oma pildil oled. Kakiskleek? Kes teab...
Armastusega,
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar