Vuntsidest tekstini ja tagasi

Ma pean, jälle!, toonitama, et mulle ei meeldi vuntsid. Kui habemega suudan veel leppida, siis vuntsid on totaalselt out. Kas ma kuulsin boom-hüüdeid? Võite loopida verbaalsete tomatitega, kuni teile meenub, et teile ei meeldi näiteks puseriti hambad või kiilanev pealagi või liiga suur büst või olematu büst või see, et õues sajab vihma asemel lund. Siis te enam ei loobi. Loodetavasti.
Et kõik on peaaegu tasakaalus. Lihtsalt kui on neid, kes julgevad söakalt välja öelda, mis neile ei meeldi, siis on vastuhakk elementaarne (Watson) ja poolehoidjaid jagub samuti.
Vb on targem suu kinni hoida ja näiteks vuntside-teemal üldse mitte sõna võtta? Kes on see, kes selle üle otsustab? Mina otsustan, et mulle vuntsid ei meeldi. Inimene, kes vuntse kannab, võib olla igati sümpaatne ja lahke, ent mu tähelepanu jookseb sellelt inimeselt ära. Kõrv kuulab, silm uitab, nii võiks öelda.
Kes teab, mis nende vuntsidega seostub, vb mõni eelmistest eludest või miskit lapsepõlevest?
Aga samas on huvitav, mis tunne see võib olla, kui su nina all tuustik kasvab? Ee... ma rohkem ei mõtle kõvasti, ei, kirjalikult.
Teeme teema pöörde? Just!
Kuna on eesti keele aasta, siis satub mulle ette igasugu keeleteste. Grammatilised põhiliselt. Testin end. No 20st 18 õiget on mu meelest täitsa hõbemedalit väärt tulemus, kusjuures igasugu dopinguta.
Elektroonilisi test on täitsa tore vahelduseks teha.
Toredam kui paberi kohal tindipliiatsiga higistada. Millal te viimati käsitsi midagi kirjutasite? Kalendremärkmikku või märksõna märkmepaberile? Olete märganud kuivõrd teie käekiri on ajas muutunud? Muutlik ka praegu, kui teksti tuleb kirjutada kas kiiresti või saab kõik enne paberile kandmist rahulikult läbi mõelda. Arvutis on lihtsam - ei meeldi, kustutad ära; paberil kriipsutad maha, aga märk jääb ikka alles. Selline susser-vusser. Samas näitab see, et mõtled ja mõttetöö muudkui käib. Arvuti valge leht lihtsalt valendab, ükskõikselt, umbisikuliselt. Mingit moodi tuleb see leht ju enda omaks teha. Näiteks nii: nüüd ma kustutan selle teksti ära.  Noh, visuaalselt kenam mahakriipsutus kui seda käsitsi oleks teinud, eks ole? Leht saab sõnu täis ja jääb endiselt teksti all umbisikuliseks. Aga tekst tõuseb elama. Nagu 3d. Ja see võib olla täitsa ükskõik millise sisuga tekst - tehniline, teaduslik, luule, dialoog jne. Eks kõik sõltub ju lugejast. Kas kuulete, kuidas kirjutatu teie peas räägib? Milline on ta hääletoon? Millise meeleoluga ta teksti ette kannab? Mida sõnad teis tekitavad?
Ja kas pole äge, et ma just jõudsin teie ajju teie enda häälega? :D :D :D
Ja mu heameel jõudis samuti.

Nii et pole neil vuntsidel häda midagi, kui neid kanda osatakse. Jehuu!

Armastusega,
Jo 💖

no kas tegu pole mitte kahe suudleva vaalaga?