Mida mõtleb hambaarst teel tööle?
Lebasin, suu ammuli, oma uue ja suurepärase hambaarsti kabinetis, pea ikka nõksa allpool kui jalad ja lasin mehel toimetada.
Mõtlesin, et huvitav, kas hambaarst tuleb igal hommikul naerusuisena tööle, et alati on rõõm töö poole tõtata. Huvitav, kas mõtleb, et oo, milline äge päev on ees - tuleb kaks uut suud ja siis soodapesu ja siis väljatõmbamine ja siis ... Või londib, mõttes kodused probleemid ja siis puurib tuimestuseta, sest tal on nii paha ja kuskil peab ju selle meelehärmi välja valama. Kõigepealt saab õde, siis patsient... No minu oma küll selline pole. On selline pealtnäha tavaline eesti karvane mees ja
toimetab mu suus nagu kellassepp: mikroskoopidega prillid ninal, harutab enda eelmisel nädalal kenasti ristpistes tikitud käsitöö üles. Eks ta töö olegi nagu kellassepal - täpne ja tõhus, ainult see erinevus, et kellassepal kellad ei ilasta.
Töö tehtud ja edasine plaan paigas, võisin suunduda suvevaheajale. Nii kauaks leppisime oma lahusoleku kokku, ent sügise hakul ootab ta mind piki(mikrsokoopidega)silmi tagasi, et hakata projekti järgmist vahe-eesmärki täitma. No mis saab minul selle vastu olla, kui üks mees tahab minuga plaani pidada.
Kõnnin jahedas kevadtuules mööda tolmuseid tänavaid töö poole ja mõtlen, et ma ei saagi iialgi seda tunnet teadma, et mismoodi tundega hambaarst hommikuti tööle tõttab. Eks me igaüks tee ju noores eas oma valiku - kes tahab juuksuriks, kes muusikuks, kes autojuhiks, kes arstiks. Siis ei mõtle, et millise tundega oma tööd tegema lähed. Alguses on kõik nii uus ja nii põnev. Ent ajapikku, kui töö on käpas ja rohkem veel, tulevad teised mõtted - hommikult mõtleb pereema, mida õhtuks perele süüa teha; pereisa mõtleb, et enne kui õhtul koju läheb, saab paari sõbraga kokku.
Too kellassepp mõtleb töökotta tõtates, et täna proovib vana käokella tööle saada; ok, kirurg teab, et tuleb üks kõht lõhki lõigata ja mina mõtlen, et tuleb üks töösuhe jonksu teha ja üks tabel täita. Sellised pigem tavapärased töömõtted, emotsioonitud, säratud; olmemõtteid on ka, aga hommikul nad ei domineeri.
Aga kui suuta mõelda nii, et vau, me saame kohe endale uue kolleegi ja nii põnev on tema vormistamine ja sisse elamist alustada ning kui ägeda tabeli ma olen loonud, kuhu kõik saavad ise andmeid sisestada... Emotsioon juurde ja asi elab. Teisipidi toonitatakse - ära luba emotsioonidel enda üle võitu saada, ära muutu tundeliseks. Et - ole robot? No vot ei oska ma nii. Võin küll mõelda, et oeh, tuleb keeruline päev või ah, see päev saab ka õhtuks läbi, aga tundelisus on veres.
Kogen ka seda, et oskan oma tunnetele kõrvalt vaadata - ahah, tuttav saatis meili ja mulle tundub, et ta surub oma tahtmist peale, hoolimata, mis teised arvavad. Ma tunnen tunded ära ja annan neile nime: ahah, ma praegu tunnen solvumist, manipuleerimist ja tunnen, et minus tärkab trots. Nagu kõrvalseisja vaatan ennast, nimetan tundeid ja siis ütlen sellel tundelisele olevusele, et kui need tunded on selged, siis võiks püüda mõistmise tunnet. Kuidas on, kui ei püüakski tundeid tunda, ollagi lihtsalt ja lasta tujudel mööda end maha libiseda? Otsida üks päikselaik, kõndida otse sellesse, silmad kissis ja anda endale käsklus: tunne, kuidas rahulolu sinusse pesa teeb. Päikesesoe ja udupehme saab see olema.
Hambaarst mõtleb - teen täna toredaid naeratusi ;)
Armastusega,
Jo 💖
Mõtlesin, et huvitav, kas hambaarst tuleb igal hommikul naerusuisena tööle, et alati on rõõm töö poole tõtata. Huvitav, kas mõtleb, et oo, milline äge päev on ees - tuleb kaks uut suud ja siis soodapesu ja siis väljatõmbamine ja siis ... Või londib, mõttes kodused probleemid ja siis puurib tuimestuseta, sest tal on nii paha ja kuskil peab ju selle meelehärmi välja valama. Kõigepealt saab õde, siis patsient... No minu oma küll selline pole. On selline pealtnäha tavaline eesti karvane mees ja
toimetab mu suus nagu kellassepp: mikroskoopidega prillid ninal, harutab enda eelmisel nädalal kenasti ristpistes tikitud käsitöö üles. Eks ta töö olegi nagu kellassepal - täpne ja tõhus, ainult see erinevus, et kellassepal kellad ei ilasta.
Töö tehtud ja edasine plaan paigas, võisin suunduda suvevaheajale. Nii kauaks leppisime oma lahusoleku kokku, ent sügise hakul ootab ta mind piki(mikrsokoopidega)silmi tagasi, et hakata projekti järgmist vahe-eesmärki täitma. No mis saab minul selle vastu olla, kui üks mees tahab minuga plaani pidada.
Kõnnin jahedas kevadtuules mööda tolmuseid tänavaid töö poole ja mõtlen, et ma ei saagi iialgi seda tunnet teadma, et mismoodi tundega hambaarst hommikuti tööle tõttab. Eks me igaüks tee ju noores eas oma valiku - kes tahab juuksuriks, kes muusikuks, kes autojuhiks, kes arstiks. Siis ei mõtle, et millise tundega oma tööd tegema lähed. Alguses on kõik nii uus ja nii põnev. Ent ajapikku, kui töö on käpas ja rohkem veel, tulevad teised mõtted - hommikult mõtleb pereema, mida õhtuks perele süüa teha; pereisa mõtleb, et enne kui õhtul koju läheb, saab paari sõbraga kokku.
Too kellassepp mõtleb töökotta tõtates, et täna proovib vana käokella tööle saada; ok, kirurg teab, et tuleb üks kõht lõhki lõigata ja mina mõtlen, et tuleb üks töösuhe jonksu teha ja üks tabel täita. Sellised pigem tavapärased töömõtted, emotsioonitud, säratud; olmemõtteid on ka, aga hommikul nad ei domineeri.
Aga kui suuta mõelda nii, et vau, me saame kohe endale uue kolleegi ja nii põnev on tema vormistamine ja sisse elamist alustada ning kui ägeda tabeli ma olen loonud, kuhu kõik saavad ise andmeid sisestada... Emotsioon juurde ja asi elab. Teisipidi toonitatakse - ära luba emotsioonidel enda üle võitu saada, ära muutu tundeliseks. Et - ole robot? No vot ei oska ma nii. Võin küll mõelda, et oeh, tuleb keeruline päev või ah, see päev saab ka õhtuks läbi, aga tundelisus on veres.
Kogen ka seda, et oskan oma tunnetele kõrvalt vaadata - ahah, tuttav saatis meili ja mulle tundub, et ta surub oma tahtmist peale, hoolimata, mis teised arvavad. Ma tunnen tunded ära ja annan neile nime: ahah, ma praegu tunnen solvumist, manipuleerimist ja tunnen, et minus tärkab trots. Nagu kõrvalseisja vaatan ennast, nimetan tundeid ja siis ütlen sellel tundelisele olevusele, et kui need tunded on selged, siis võiks püüda mõistmise tunnet. Kuidas on, kui ei püüakski tundeid tunda, ollagi lihtsalt ja lasta tujudel mööda end maha libiseda? Otsida üks päikselaik, kõndida otse sellesse, silmad kissis ja anda endale käsklus: tunne, kuidas rahulolu sinusse pesa teeb. Päikesesoe ja udupehme saab see olema.
Hambaarst mõtleb - teen täna toredaid naeratusi ;)
Armastusega,
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar