Kunksu lood. Kevad.
Sompus päev oli kulgenud ükskõikselt. Eilne rõõm oli asendunud tavapärase nukra ilmanäoga. Ajuti viskas taevas vihma, millesse oli segatud lörtsi.
Kunks hõõrus silmi. Ta oli üsna pikalt lugema jäänud. Oli aeg end liigutada. Ta tõusis, ringutas mõnuga ja otsustas, et läheb teeb laiul tiiru.
Niiske tuul puges kapuutsi ja lükkas selle naise juustelt. Vihm oli taandunud, ent niiskus võimutses. Kõik oli märg - männitüved, maa, kadastik, rand. Meri liigutas rutiinses rütmis laineid ja need rullusid sõnakuulelikult randa. Jooksid peaaegu kaldakõrgendikuni ja vajusid siis järgmise lainerulli all tagasi. Rütm, mis sõltus tuulest.
Kunks tõstis pilgu taevasse. Haned. Ebaühtlane kolmnurk liikus halli pilvemassi taustal vilkalt mandri poole. Peagi leiavad nad maandumiskoha ja algab uus ring: pesitsemine roostikus, haudumine, pojad, peas jätmine ja hulkumine. Vabad kui kui tuul.
Ta lonkis mööda randa edasi ja kompas pilguga vaheldumisi laidu ja merd. Mõeldes, et mõned asjad on muutumatud - liikumine, mis vabastab mõtteid; kevade lähenemisega kasvav tundlikus; ring, mis ennast loob ja iseendasse kaob. Või ei - spriaal, mis lõputult pöörleb.
Metsaviirg saab peaaegi uue värvi kandmiseks ja allikasüda kaob ülasesülemite vahele.
Aga sinna on veel aega.
Talve viimane päev. Tihe nukrus mässis end sallina ümber laiu.
Noh, ole selline kui olla tahad, sinu valik.
Ta astus otsustavalt edasi ja peatus alles laiu põhjaküljel. Kurjusest polnud jälge, ainult mälestus, mida Kunks meenutada ei soovinud.
Kas laiul on mulle veel midagi näidata? Või on maagial lõpp?
Silmapiir oli lihtsalt üks triip ja ta ei üritanudki selle taha näha.
Naine pöördus ja seadis sammud läbi metsatuka maja juurde tagasi. Mets püsis paigal, välja arvatud ladvad, mida tuulehoog kastanjettidena kasutas. Ent oli aru saada, et looduses on võim vahetumas.
Süsi istus trepil moega nagu oleks kõik tavaline ja et temas pole kübekestki ärevust, et äkki ta läheb jälle. Või ta lihtsalt oskas seda suurepäraselt varjata.
Naine naeratas ja kutsus kassi endaga tuppa.
Oli aeg panna põlema põrandalamp. Taas edastasid aknaklaasid saju kurba laulu. Kunks valis plaadi ja lülitas mängija sisse. Meloodia summutas õhtuvihma nutu.
Kunks asetas kaminasimsile valge ja roosa küünla, süütas need põlema - küünalde rõõmus valgus hakkas kohe muusikarütmis tantsima.
Kui rüüpan, siis januga,
otse lättest.
Saab minna
endast jälgi maha jättes,
või siis nii, et õhk vaid sosistab
tuulele neid sõnumeid,
mida süda omaette toksib.
Et mida-keda, kallis, otsid?
Loob hommik uut, õhk helendub,
päev valguse talt napsab
kui krooni kannab õhtuni.
Kuul ent on omad plaanid,
mis minusse ei puutu.
Vihm nutab lohutult,
puutes aknaruutu.
On janust saanud uputus,
mis tulvaveena lainetab
ja lubab tunda lootust.
Leitu, vaikses ootuses,
et Leidja rada teab.
Teab, teab.
Kunks magas sügavat unenägudeta und.
Kuu paistis otse läbi akna tuppa. Valgusviirg liikus üle toa ja jäi pidama padjal. Kunksu juukseotsad otsekui ärkasid ja peagi sädelesid nad hõbedaselt. Kevad oli alanud.
Armastusega,
Jo 💖
Kunks hõõrus silmi. Ta oli üsna pikalt lugema jäänud. Oli aeg end liigutada. Ta tõusis, ringutas mõnuga ja otsustas, et läheb teeb laiul tiiru.
Niiske tuul puges kapuutsi ja lükkas selle naise juustelt. Vihm oli taandunud, ent niiskus võimutses. Kõik oli märg - männitüved, maa, kadastik, rand. Meri liigutas rutiinses rütmis laineid ja need rullusid sõnakuulelikult randa. Jooksid peaaegu kaldakõrgendikuni ja vajusid siis järgmise lainerulli all tagasi. Rütm, mis sõltus tuulest.
Kunks tõstis pilgu taevasse. Haned. Ebaühtlane kolmnurk liikus halli pilvemassi taustal vilkalt mandri poole. Peagi leiavad nad maandumiskoha ja algab uus ring: pesitsemine roostikus, haudumine, pojad, peas jätmine ja hulkumine. Vabad kui kui tuul.
Ta lonkis mööda randa edasi ja kompas pilguga vaheldumisi laidu ja merd. Mõeldes, et mõned asjad on muutumatud - liikumine, mis vabastab mõtteid; kevade lähenemisega kasvav tundlikus; ring, mis ennast loob ja iseendasse kaob. Või ei - spriaal, mis lõputult pöörleb.
Metsaviirg saab peaaegi uue värvi kandmiseks ja allikasüda kaob ülasesülemite vahele.
Aga sinna on veel aega.
Talve viimane päev. Tihe nukrus mässis end sallina ümber laiu.
Noh, ole selline kui olla tahad, sinu valik.
Ta astus otsustavalt edasi ja peatus alles laiu põhjaküljel. Kurjusest polnud jälge, ainult mälestus, mida Kunks meenutada ei soovinud.
Kas laiul on mulle veel midagi näidata? Või on maagial lõpp?
Silmapiir oli lihtsalt üks triip ja ta ei üritanudki selle taha näha.
Naine pöördus ja seadis sammud läbi metsatuka maja juurde tagasi. Mets püsis paigal, välja arvatud ladvad, mida tuulehoog kastanjettidena kasutas. Ent oli aru saada, et looduses on võim vahetumas.
Süsi istus trepil moega nagu oleks kõik tavaline ja et temas pole kübekestki ärevust, et äkki ta läheb jälle. Või ta lihtsalt oskas seda suurepäraselt varjata.
Naine naeratas ja kutsus kassi endaga tuppa.
Oli aeg panna põlema põrandalamp. Taas edastasid aknaklaasid saju kurba laulu. Kunks valis plaadi ja lülitas mängija sisse. Meloodia summutas õhtuvihma nutu.
Kunks asetas kaminasimsile valge ja roosa küünla, süütas need põlema - küünalde rõõmus valgus hakkas kohe muusikarütmis tantsima.
Kui rüüpan, siis januga,
otse lättest.
Saab minna
endast jälgi maha jättes,
või siis nii, et õhk vaid sosistab
tuulele neid sõnumeid,
mida süda omaette toksib.
Et mida-keda, kallis, otsid?
Loob hommik uut, õhk helendub,
päev valguse talt napsab
kui krooni kannab õhtuni.
Kuul ent on omad plaanid,
mis minusse ei puutu.
Vihm nutab lohutult,
puutes aknaruutu.
On janust saanud uputus,
mis tulvaveena lainetab
ja lubab tunda lootust.
Leitu, vaikses ootuses,
et Leidja rada teab.
Teab, teab.
Kunks magas sügavat unenägudeta und.
Kuu paistis otse läbi akna tuppa. Valgusviirg liikus üle toa ja jäi pidama padjal. Kunksu juukseotsad otsekui ärkasid ja peagi sädelesid nad hõbedaselt. Kevad oli alanud.
Armastusega,
Jo 💖
Kommentaarid
Postita kommentaar