#4

 Minust on saamas õhtune kõndija - detsembripimedus ja jõuluelevus sundis õhtul kauem üleval olema ja hommikuti oli oioi kui raske pea padjast lahti tõmmata. Lohutasin end, et pole viga, saab see näärikuu läbi, küll siis hakkame uuesti harjutama end hommikuseks ärkajaks. Neljas päev ja padi on endiselt magus, rääkimata uuest madratsist, mis võtab lebaja kuju ja no pole võimalik sealt end välja püherdada. 

Kas ma olen kangelane? Otse loomulikult! Sest kes veel pärast vaimselt väsitavat tööpäeva suudab papud jalga panna ja klaaslibedale rajale suunduda? Mina! Mimm! Kuni rannani oli teekond täitsa tapsutav, selline lumejäine tänavakõnd, aga vot mere ääres... liugle-liugle, kuku! liugle-liugle, kuku! Sumpasin tossudega läbi klaaskoorikuga lume autoteele tagasi ja siis meenutas teekond "lustakaid jalakesi". Pingviin-kõnd: harki astumine ja poole päka pikkune samm. Mina: Jube! Mimm: juuuu-beeee! Libedus oli täiesti tõrjumata. Mimm lubas peotäie liiva akvaariumist välja võtta ja radikale kuivama panna - et homme paneb tasku kui just peab välisuksest välja minema. 

Aeg tuli kõnnil tublisti üle tunni ja ring tänu mereäärse raja vahele jätmisele, mõnikond meetreid lühem. No las ta olla. Oluline on astumine. Ja kõik aeg, mis pikem kui 30 minutit, on boonus. 

Ilmapoiss lubab aga jätkuvalt sellist ilma, mis maailma ära klaasistab. Uisud? Mõistlik valik. Aga siis meenub, et uisud teises linnas ja tea, kas ongi enam sõidetavad...  

Kummirihmad kolme nakiga  ei ole jätkusuutlik valik. Järele proovitud. 

Ent peamine - uue aasta väljakutse on vastu võetud ja toimib. Hetkel veel. Mimm käibki juba ühe kipras kulmu ja kriips-suuga elamises ringi, ent välja pole veel öelnud. Kumb meist tegelikult kannatab? 

Ei tee tast väljagi. Joon vett. Luksun natuke ja panen arvuti kinni. Ühe mõrvaloo lõpp vajab lahendamist. 

Tere, öö!

Jo