Siis kui süda muretseb

 Päris stressiuhkelt ohates on uus aasta alanud. Töö lappab üles ja alla ning mul on vahel tunne, et järje saamiseks tuleb kas uks enda tagant mõneks ajaks kinni panna või siis kõik tööd-tegemised rõõmsalt vastu võtta ja mitte millessegi süveneda ning teha need stiilis "ah, küll kõlbab". Aga vot mulle ikka ei kõlba. Ma ei armasta teha asju rutates ja üle-pea kaela. Ja kakelda ei meeldi mulle ka, isegi kui saan aru, et teine pool on ebaõiglane. Ma mõtlen siis, et see läheb mööda ja las ta kirgastub siis noiks mõneks hetkeks. Aga ka see läheb mööda. Rööpräheldes oskan asjadel silma peal hoida ja iga asi saab minu tähelepanu. Muidugi tahan rohkem ja sünvenenumalt teha, aga keskendumist vajavad ülesanded hoian kodukontori päevaks. Siis on vaikus, et oma mõtteid kuulda. 

Ent kuigi ma pean ranget joont, et katsun hästi palju tööajal ära teha, et ei peaks tööst vabal ajal töömõtteid mõtlema. Sest see, paraku, on armastuse surm - armastatud töö vastu. Jaa, olen minagi mõttega mänginud, et "mis siis, kui...", ent olles hetkel nii mitme mõttemeeli ergutava asjaga seotud, ei luba sellel mõttel enda lähedale tulla. Aga see võib juba homme muutuda. Olen mõjutatav - toredatest inimestest ja neist väärtustest, mida koos kanname. Kuniks... üks kommentaar või hääletoon võib terve päeva tindiga üle ujutada.  Tundlikkus? Haavatavus? Oi, kindlasti! Emotsioonide haldamine on suur kunst. Süda muretseb, sest emotsioonidel on ohtlik omadus - teise emotsiooni endasse püüdmine külvab ebakindlust. Ebakindlus suurendab rahulolematust ja käega löömist. 

Ja südame rõõmuks ning enese hoidmiseks tuleb töö õigel ajal sulgeda kui klõpsuga käekott: klõps! Tänaseks kõik. Homme avame jälle ja vaatame, mis selle sahtlites toimub.

Tassike teed ja sõbra rahulik olek - aku laeb surisedes. Ning õhtu voolab sulašokolaadijõena, paitades maitsemeeli ja lõhnataju. Aju teab ;)

***