Teine päev nädalas

 Suristasin hommikul hambaharjaga mööda hambadi ja  sisestasin mõttes, peegelpilti vaadates: täna tuleb tore päev, täna tuleb tore päev, täna tuleb... Kuni hambahari hakkas piiksuma ja andis mõista, et kogu suuvärk on puhtaks mopitatud. To-re tei-si-päev... Juuksed kammitud ja kodukontroi rõivastust välja valitud parim, asutasin hommikut nautima. Ikka suur kruus aromaatset kohvi ja helbepuder, milles peotäis Tudengi einet ja seda proteiinisegu, mis täiskõhu tunde tekitab. Poole tunni pärast olin ma toredaks teisipäevaks valmis. Kõht täis ja energia ootas suunamist. Vaatasin toa teisest nurgas arvutit ja ausalt - mu powerit täis pilk suutis selle avada või ma siis olin eile õhtul unustanud selle lahti. Aga paar tundi aurustus nagu vesi kuumal kerisel. Ma ise rahul ja mõtlen, et need ka, kellega virtuaalselt suhtlesin. Sirutuspausil tundsin end täiesti erksana ja kui arvuti kotti pakkisin, et minna päriskontorisse, korrutasin suvalise muusika rütmis kaas: täna on tore teisipäev, täna on ikka tore teisipäev.

Autod käivitades selgus, et enne tuleb tanklasse visiit teha. Tegin. Ja! Mina, kes ma armastan innovaatilisi asju, avastasin alles nüüd kui mõnus on tankida, kasutades selleks äppi ja QRkoodimist. Naksti ja kütus paagis. Vajutasin aga gaasipedaali ja tõttasin kontorisse. 

Töö läks üle tempole - astun-astun- paus. Astun, astun, paus, paus. Aga noh, ikka tore teisipäev ja kuna ilm läks lõpuks akna taga ikkagi pimedaks, siis oli vaja kontor lukku panna. 

Teisipäevane rõõm on jagatud rõõm. Egas midagi, kungla rahva koori kogunemine tõotas tulla tore. Oligi. Hetkeni, kui kolme toonika nooti ei osanud noodilehest  õiges kõrguses välja anda. See tähendab, et mõte ei töötanud ja häälepaelad tegutsesid omapäi.

No ja siis algas - haigutamine, häälekas haigutamine, silmade hõõrumine. Pime tõi kaasa sellise une, et hea, et  pärast roolis tukku ei kukkunud. 

Õhtul vaatas peeglist vastu panda. Manan, hambahari taas suus: magan mõnuga, magan kaua, magan hästi.

***