Kolmapäeval võib komistada

 Einoleino - kolmapäev! Nädala selgroog on murtud ja loodevasti mõned ribid ka. Ja silmad jooksevad risti ja sõrmed samamoodi - tekst tuterdab ja jutt hüpleb erinevatel kõrgustel. Kõik. Punkt. Rohkem tööasju täna ei tee. Adun, et olen kukkunud kodu-töö-kodu argihalli rutiini ja ei oska seda ringi katkestada. Et see ring võiks olla lopergusem ja mahutada näiteks mõnd uut hobi, harrastust. Hetkel on tööpõld aga nii otsatu, et tööhobune vajub õhtul lihtsalt plössti! kokku ja tahab pikka kosutavat und... Muidugi tuleb mul endal see lopergune käigurada tekitada. Nii et ma nüüd mõtlen, et mida vahvat ja toedat ja huvitavat ja arendavat võiks teha. Sõbranna soovitas, et mine õppima. Vaatasin kursuseid ja täiendkursuseid. Konkreetselt suunas mind IT valdkonda. Mina ja IT? Ei! Need ei sobi sellisel moel kokku. Ma pigem lähen õpin taro-kaarte lugema. Või ukulelet mängima. Eks seda kitarri ole ju ennegi käes hoidnud. Ma ei tea. Ja muidugi tõuseb taas see koera-teema. Nii-nii tahaks, aga vastusutsemäär on selline, et ma pole kindel, kas suudan. Tossud, mis liu-libedaga koridori seisma jäid, on tummad ja kui ma neist hommikul mööda astun, tajun etteheidet. Vaikiv dialoog tossudega on see, et ma lubasin - läheb see kiire-kiire-periood üle, tõmban nad jalga ja lähen mõnuga kaugele ja veel kaugemalegi. Ning ma ei pane neid karpi ja näen neid iga päev. Ent hing ihkab midagi veel. Midagi muud. Tajun, et tasakaalukiik kõigub tugevalt üles-alla. 

Hiina horoskoop lubab heldet ja rõõmsat aastat. Nii soovin seda uskuda. Otsustan kohe, et usungi. Kõik läheb täpselt nii ja saabub meelerahu ja heaolu ja ma ei tea mis kõik veel. 

Ja siis mõtlen, et ehk, mida enam värvilisemaks muutub loodus, seda lopsakamaks saavad kirjasõnad.

Hommikutaevas oli juba täitsa roosa, ent õhtupime on ikka must nagu vana maja tühjad aknad. Kas neid aknaid keegi enam kunagi pesebki. 

***