Kellele akvaarium, kellele unistus

 Müüki on tulnud klaasist maja. Elu kui akvaariumis. Õnneks on aknakatted, mida saab vajadusel end maailma eest varjamiseks kasutada. Jaa, mõtlen, mõnus küll ja kui päike õues, siis on soe ja valge. Vist väga soe ja väga valge. Miinuskraade talvel peletavad uhked kaminad, nutikad kaminad. Elu, mida avalikult elada ja näidata. Ei, see pole minu jaoks. Kui ma sellest majast midagi võtaksin, siis on need vaated merele. Ja kohe mõtlen vastupidi - kui igapäev näha, siis muutub see argiseks ja sa ei tunne sellest rõõmu. Ahah, päike sillerdab ja purjed lehvivad; ahah, tormab; ahah, loojang - ja toimetad oma tegemisi edasi. No jah, ilus on ikka.

Vaatan oma nurgaaknast avanevat lörts-märga ja halli pilti. Kaua veel? Juba on kevadeootus idanemas ja lumest saanud igavus. Samas peaks nautima - lumest võib saada haruldus. Ja milliseid muinasjutulisi hetki kingib värskelt sadanud lumi - võlumaa. Aga aknaplekile tilgub sulavett ja teed läigivad... Libedus on suurem piiride seadja kui ma ise. 

Reedel on unised silmad. Veel üks kohv, ma pakun. Ja vannitoa põrandaküte on endiselt sees - üks koht peab majas olema, kus kevade ootusest saab edasi unistada ;)

***

... ja kui see maja katki läheb, kellele killud õnne toovad?