#9 Mimmi lood

 Ma olen lähikontaktne. Igapäevaselt negatiivne. Ja pole lähikontaktiga kohtunud üle 7 päeva muudmoodi, kui viinud ravimeid ja toidukoti ukse taha ning soovinud 3m kauguselt kiiret paranemist. 

Mimm reageeris temalikult. Kui ma talle telefonist sõnumi ette lugesin, ajas ta silmad õudusest ümmarguseks, avas ümmarguseks ka suu ja kattis siis selle käega. No mis siis ikka, mõtlesin, tuleb see hull aeg üle elada. Test tunnistas, et negatiivsus on keres ja veres. Aga Mimm... Mimm tõi panipagast kalipso ja sukeldumismaski. Ja tatsab nüüd juba viiendat päeva mööda elamist ringi: kalipso kuidagimoodi seljas, aga see ei lähe pärast jõule tal enam tagant miskipärast kinni; ujumismask ees ja hingamistoru suus. Koperdab pidevalt möbli otsa, sest ujumask on udune ja sii tuleb hingamistorust imelikke urinaid.

Räägi temaga mis sa räägid, aga ma olen tema jaoks ohubojekt. Täitsa koroona üleelusuuruses väljendus, kui aus olla. Mina elan rahulikult oma päevades - käin tööl, käins poes (maskis ikka); suhtlen ning olen endiselt tegus. Ent Mimm ei liigu õueväravast kaugemale.  Jättis mulle köögilaulae kirja: See haigus on väga nakkav! Jäta võti kindlasti ukse ette - viirus võib lukuaugust ka läbi tulla. 

Tema toaukse ees on barrikaad. Lisaks teibib ta oma toaukse seestpoolt kinni. 

Lugesin kogukonna kodukalt: Kas Mimm on taliujumise sukelduja?     ....  Väidetavalt olla teda kummikostüümes õues nähtud. 

Kutsusin ta kööki kakod jooma ja küpsist sööma. Ometigi võttis selle hullu maksi eest ja kalipso rippus puusadel, mummuline kittel selle all. Oh jah. Aga ta arvas, et tuleb minuga homme kõnnitiirule, kui me enne endid testime. No mis mul selle vastu saab olla - saab Mimmu värsket õhku hingama :)

Ja see hull aeg läheb mööda. Kõik läheb.

***