Teisipidine teisipäev

 Täna oleksin ma pidanud oma liikumisharrastusele panema tähiseks  #11, patsutama end õlale ja ... asunud väiksekaloriga jäätist siss kühveldama. Ent paraku läks kõik vastupidiselt ja vähikäigul. Hetkel on tööl tempo ja numbrid nagu piduriteta trammil. Jaks saab lihtsalt otsa, enne kui päev otsa saab. Magan korralikult 8 tundi ja magaks veel. Hommik kruvib juba vaimselt emotsioonid piitspeenikeseks ja teravaks, nii et kui õhtu paistab, siis  on numbrid muutunud liivateradeks kingas. Need numbrid... Olen ise kuulutanud, et numbrid poe minuga sõbrad ja ma vajan nendega lävimiseks tõlki. Ja siis too, kes saatust pidavat määrama, otsustas, et näe, too kelgib siin sõnadega, aga vaatame, kuidas numbrite heide välja tuleb. No tõesti - minust ei saa olümpiavõitjat, saati siis alama astme raamatupidajat. Aga minu kasuks räägib see, et ma olen visa. Ei saa ükskord, kakskord, kolmkord, siis neljas juba tuleb ja viies on täitsa mõistlik. Ent - kõndima täna ei jõudnud. Õues korralik miinus ja tegelikult tahtsin pärast seda numbrimängu koju pleedi sisse peitu. Ja et kell juba 21:00 peal, siis sinna külma pimedasse ei läheks raha eest kah mitte. Seega tuleb #11 homme. Vist. 

Kui tuju ja ihu oli taas normaalse oleku taastanud, siis tuli külmikust välja Nick's-i jäätise peanut butter chocolate, kõigest 359 kcal/pint. See maitses hästi. /Jämeda häälega ütleb too, kes kõike teab: uus elu algab homme, kolmapäeval, 12.01.2022. 

Vaatan tuimalt teleekraani. Väitlevad kaks ebasümpaatset - vahetan kanalit. Tuimalt. Klõpsan pulti ja filmid üritavad muuta maailma. Aga ei muuda ju. 

Homme on kolmapäev. Öösel taastub kõik ja uni kutsub lendama. Minek.

***