Üks sõnade seadmine aastast 2013. Tõusis taas tuhast.

 NEID, KES SILDU PÕLETAVAD

me ometi igatseme taga.

Aegu, täis pimedat usku.

Hoomamata kahjude suurust,

nägemata kõrvalseisjate parastusi...

Peljates vaid üht - iseennast,

kes reetmas oma südamesoovi,

valusalt näksimas alahuult.

Hirm, et purunenu on lõplik,

et nii jääbki.

Nii jääb.

Aga jõgi voolab omasoodu ja teab,

et kord jõuab merre.

Ei muud, kui minna koos jõega.

Siis, seal teisel pool heledat vett,

keegi viipab ja hüüe kaob tuulde.

Leiad pilgu ning jõud tuleb teab kust,

painutab sillaks vikerkaare,

et jõuda embusse,

kus kohtuvad need kaks,

kes otsides käinud kõrvalteid

ja taga nutnud katkiseid kaari.

Loodud olema kokku, et koos

ehitada tähesildu ja külvata vikerkaari.

💕💕💕