Kust see reede siia sai?

 Klõpsan tööarvuti kinni, kell on saamas 19. Väljas on juba öö ja lumi vihub tuule kaisus ägedat tantsu. Reede. Nii arusaamatu mu meelest. Alles soigusin sinisest esmaspäevast ja nüüd on nädal lõpuspurdis.  Kiirelt kaob teine.  Vaatan oma telefonis olevat privaatkalendrit ja uskumatu - nädala lõpus pole ühtegi kohtumist ega üritust märgitud. Ja hakkan rõõmustama - hurraa! 2 pikka päeva iseendale. Vihun paar tantsusammu - minu aeg! Ja ei mõtle tööle ja mõtlen hoopis sellele, mis ma tegema hakkan (midagi uut, mäletate?). 

Ent reedel ei pea ju end selliste mõtetega nagu uus tegevus, end vaevama! Nüüd tuleb ennast meelitada ja poputada. Avan külmiku - keefir. Ma ei jõudnud täna poodi. Seega vahin esiletikkuva keefiripakendiga tõtt. Selle taha vajuvad punased javaged oad konservpurgis ja miski moos. Moos keefiriga on peaaegu jogurt, mõtlen ja - sulgen ukse. Põsed vajuvad puusadeni - et siis selline lontis reede õhtu. Äkki ikka kutsuks end kellegi juurde külla? Või woldiks?  Ent kell on halastamatu ja tegelikult ma ju ei vaja praegu miskit, mis täidaks maosoppe. Lubaks hoopis miskit hingele. Skrollin spotify'd ja võtan mõnusa bossa tuppa. Süütan küünlad ja ... ja poen diivanipadja kaissu. Ja siis meenub, et oot, hommikul võtsin postkastis välja uue Eesti Naise. No reede hilisõhtu ja laupäeva varahommik on päästetud. Telefon heliseb. Ekraanil on... Mida ta tahab? Möödunud ajad on möödunud ja uusi hetki ma temaga jagada ei soovi. Näpin telefoni kinni. Teate kui hästi lõhnab trüki-uus ajakiri? Kõik lood on avastamata ja pilluvad põnevate peatükkidega. Oh, kui saaks teksti lugedes kõhu täis :D 

Reedeõhtu libiseb liivakellast läbi. 

***