Kesest nädalat

 Istusin täna oma T üksuse kontorilaua taga ja püüdsin organiseerida oma ülesandeid nii, et kõik saaks kiiresti ja parimal mole tehtud. Lihtsalt kolmapäev on selline päev, kus suhtlust on intensiivsemalt ja tegevused kipuvad killustuma.

Nüüd, pärast 40 minutit linnaliiklust, kodus, kohvirkuusi ees, tõmban päevale joont alla. Õieti kirjutan mõttes joone alla need ülesanded, mida homme tuleb teha; mis koorusid täna ja ... tibusid loen homme. 

Ma olen enda jaoks lahti mõelnud (juba mõned head aastad tagasi), et kui oluline on töö ja kui oluline olen mina. Ja ma tõstan end iga kell tööst ja kõigest muust ette. Sest - muidu neid teisi ei ole. Kui olen mina, siis saavad olla tegevused, suhted, mis on minuga puutes. Ja üht tunnistan veel - olgu kui raske päev, või keeruline periood, või ülekoormatus - ma lõpetan need kohe, kui tunnen, et need hakkavad mind murendama. Ma ei lase en läbi põletada. See STOPP on mind päästnud mitmestki üle pea kokku jooksvast olukorrast. Kui mulle meeldib ja ma tahan, siis võin töömeilid avada nädalavahetusel, aga - ma teen seda tõesti vaid siis, kui õues on õud ja toas pole miskit muud teha. Tavaliselt on. Õnneks. Nii püsin vaimselt terve ja suudan pingetele paremini vastu pidada. Õigemini vastu vedrutada. Ka selle olen ära õppinud - kriitika, kui sa saad aru, et tegelikult pole ütlejal õigus, on targem on vaikida. Lihtsalt las see hetk paugub. Tunnetada, et ahah, selline emotsioon ja et ma ei pea sellele omakorda emotsiooniga vastama. Seisa kui langeva vee all ja see sajab sinust mööda, sest sul on pea kohal vihmavari. Blokeerimine on kunst. Aga õpitav kunst.

Ja kui ma tõesti joonele lisaks punkti panen, siis tõden, et - kolmapäev on nädala äripäevadest meeldivaim. On just see kamp, kellega koos võiks mägesid liigutada või siis mägedele liikumissuuna kätte anda. On just need minu inimesed, kes nöökides halli päeva värvilisi nööpe pilluvad. On see emotsioon, mis minus vastu heliseb. 

Ringutan. Tõusen ja panen kohvikruusi kraanikaussi. Seisatan siis akna juures ja vaatan, kuidas lund langeb. Vaikselt ja tihedalt. Matab pehme vaibana juba mustaks sulanud maa. Ja nii kaob seegi päev.

Kerin end põrandalambi alla ja avan juturaamatu.

***