Käevõru
Naine istus oma poolelioleva mosaiikkäevõru kohal kummargil ja ei suutnud sädelevaid kive ritta seda. Käed värisesid, hingamine oli muutmas järjest pinnapealsemaks ja kiiremaks. Esimesed, peaaegu väevõimuga kinni hoitud pisarad ähmastasid suured hallid silmad ja klimp kurgus pakitses haigettegevalt.
N: Miks see ometi nii on? Miks ma ikka veel sellest ei vabane?
Plaadimängijas mängis talle tavaliselt hingelist rahuldust pakkuv ABBA, ent praegu tundus The Winner takes it all eriti sügavale pugev ja valu purskus nii laulusõnadest kui nuuksetest, mis Naise seest välja paiskusid.
Jah, mis parata - juhuslikult kohtus ta Mehega. Tahtmatult ja kogemata. See pidi ju ükskord niikuinii juhtuma, aga selline kohtumine oli valus laks vastu põske. Mees, käsikäes rinnaka brünetiga, Selveri veinvahes veini valimas. Hoolimata kohesest kannapöördest ja pooli ostunimekirjas olevaid asju eirates, kaupluse kõige kaugemas kassas maksmisest ja kühmus seljaga autosse põgenemises, kloppis süda ärevalt nähtud pildist. Otsmik nõjatuna vastu päikesekuuma rooli, mänglesid silme ees Mehe muigvel suu ja brüneti rõõmus omandi-ilme, nende seotud peod...
Kiire sõit kaitvate koduseinte varju. Poekott norutamas unustatult külmiku kõrval.
N: Midagi tuleb teha, ruttu, muidu ma varisen kokku. Kus mu pooleliolev käevõru on? Nii, helmed, võru, liimipliiats. Aaahh...
Kaotusevalu, üksilduse alandus, lõputult peidetud ja varjatud kurbus. Kõik see koos moodustas hapu kompotti, mis keha sisemusest vabanemist otsis. Naine oli paljas. Hingeliselt alasti. Oma, hetkel tuima lohutust pakkuvas, kodus. Murelaine oli kiirem kui toimetamine kivikildudega. Jälle. Alati on.
N: Kas nad on juba jõudnud emma-kumma koju?
Mees silitamas naise käsivarsi, nagu ta Naise omi oli silitanud. Lihtsalt mööda minnes teine teise kehaga kontakti otsides, kaval ja meelas pilk silmades, suunurk riivamas nagu muuseas Naise põske.
N: Kui mul oleks vihmavari, mis mu enda pisarate eest kaitseks, oleks see vist stabiilselt avatud asendis.
So when you're near me, darling can't you hear me SOS
Agnetha kurb tämber hüüdmas südantpurustavalt SOS. Naine vajas lohutust. Volüümi juurde, naabrite pärast muretsema ei pea - kõik autod on praklast kadunud, ole nagu majavalvur.
Nuttev, üksildane, hallimast hallim, igast nahapoorist õnnetut olekut õhkav valvurieit.
Muusika põrkus seintelt tagasi, peegeldus aknaklaasidel, lehvis kardinais ja keerles lae all. ESSSSOOOOOOOOESSSSSS
N: Kust leida lohutust? Kes lohutaks? Kui ma kedagi muud ju ei taha...
Tavapärane magusalaks ei aidanud. Vein. Noh, pool pudelit jäi möödunud naisteka-õhtust alles. Ent kas seegi aitab? Teeb ainult tigedaks.
N: Kas ma tigedust tahan? Kas suudan manada kurja ja needa mustaks kogu Mehega koosveedetud aja? Ei, ei taha. Head tahan, armastust tahan, rõõmu tahan.
Keegi: Nii, kuula nüüd iseennast, Naine - tahan, tahan, tahan...
N: Aga mismoodi siis?
Keegi: Ütle soovin, ütle palun. Südamest, kogu hingest, et ise ka usud.
N: Ma soovin, et ... Mehel oleks hea, et ta tunneks armastuse pehmet paitust, magusat rõõmu ja joovastust, mida tundemere soojad hoovused endas kannavad; ma soovin talle kõike seda, mis ma ise oleksin suutnud talle anda - iseenda ja kogu oma maailma. Just sellise mina, keda tean tundvat. Soovin, et ta tajuks, millest ilma on jäänud. Soovin,et tunneks samasugust valu.
Keegi: Soovid, et Mees saaks haiget?
N: Ei! Lihtsalt. Ikkagi. Raske on olukorraga leppida. Ma tahan ise olla see, kes Mehe hommikuti suudlustega äratab, ise see, kes õhtul rõõmsalt ta kaissu poeb. Ma nii väga soovin, et ta aegajalt mu peale mõtleks, kasvõi sellise kübekese suuruse sekundist, aga et seal oleksin siis ainult mina. On seda palju palutud?
Keegi: Miks sa arvad, et ta seda ei tee?
Plaadimängija vaikib. Võitja võtab kõik.
Keegi (mõtleb): Kes võitjaks osutus? Kas Naine tõesti tunnistab nii kergelt oma allajäämist?
Keegi (sosinal): Luuser ...
Totaalselt õnnetu, äranutetud hallid silmad, punetavad silmaservad, õhetav nina ja põsed.
Peegel on aus. Ei valeta. Ei oskagi valetada.
N: Luuser? Ei, ma ei ole kaotaja.
Ma olen Naine ja ma võin endale lubada ... nõrkust. Vahel harva. Oh, olgu, täpselt nii tihti kui ...
Keegi: On see naiseks olemine su ainus vabandus?
N: Mhmh, ma olen ... võitleja, otsija, aga kaotaja - ei. Lihtsalt, loobuda on raske.
Tead ju.
Keegi: Mine ära, mine siis sinna, kus sind ei teata-tunta. Alusta uuesti. Loo. Ole vaba ja õpi oma kammitsaid tundma. Vabane neist.
N: Ei, see oleks ju allaandmine! Ma ehitan neile varemeile parem uuesti. Täidan tihkelt vundamendi, krohvin praod ja laon uuesti müürid ning avan akna...
Naine kogus end. Kild-killuna, kivi ja helmes, helmes ja kivi - käevõru alus täitus kummaliste ent kaunite motiividega. Need kandsid endas teadmist, et võru saab ehtima Naist, kellesse on peidetud usk ja jõud. Naine, kelle tugevuseks on Armastus.
N: Miks see ometi nii on? Miks ma ikka veel sellest ei vabane?
Plaadimängijas mängis talle tavaliselt hingelist rahuldust pakkuv ABBA, ent praegu tundus The Winner takes it all eriti sügavale pugev ja valu purskus nii laulusõnadest kui nuuksetest, mis Naise seest välja paiskusid.
Jah, mis parata - juhuslikult kohtus ta Mehega. Tahtmatult ja kogemata. See pidi ju ükskord niikuinii juhtuma, aga selline kohtumine oli valus laks vastu põske. Mees, käsikäes rinnaka brünetiga, Selveri veinvahes veini valimas. Hoolimata kohesest kannapöördest ja pooli ostunimekirjas olevaid asju eirates, kaupluse kõige kaugemas kassas maksmisest ja kühmus seljaga autosse põgenemises, kloppis süda ärevalt nähtud pildist. Otsmik nõjatuna vastu päikesekuuma rooli, mänglesid silme ees Mehe muigvel suu ja brüneti rõõmus omandi-ilme, nende seotud peod...
Kiire sõit kaitvate koduseinte varju. Poekott norutamas unustatult külmiku kõrval.
N: Midagi tuleb teha, ruttu, muidu ma varisen kokku. Kus mu pooleliolev käevõru on? Nii, helmed, võru, liimipliiats. Aaahh...
Kaotusevalu, üksilduse alandus, lõputult peidetud ja varjatud kurbus. Kõik see koos moodustas hapu kompotti, mis keha sisemusest vabanemist otsis. Naine oli paljas. Hingeliselt alasti. Oma, hetkel tuima lohutust pakkuvas, kodus. Murelaine oli kiirem kui toimetamine kivikildudega. Jälle. Alati on.
N: Kas nad on juba jõudnud emma-kumma koju?
Mees silitamas naise käsivarsi, nagu ta Naise omi oli silitanud. Lihtsalt mööda minnes teine teise kehaga kontakti otsides, kaval ja meelas pilk silmades, suunurk riivamas nagu muuseas Naise põske.
N: Kui mul oleks vihmavari, mis mu enda pisarate eest kaitseks, oleks see vist stabiilselt avatud asendis.
So when you're near me, darling can't you hear me SOS
Agnetha kurb tämber hüüdmas südantpurustavalt SOS. Naine vajas lohutust. Volüümi juurde, naabrite pärast muretsema ei pea - kõik autod on praklast kadunud, ole nagu majavalvur.
Nuttev, üksildane, hallimast hallim, igast nahapoorist õnnetut olekut õhkav valvurieit.
Muusika põrkus seintelt tagasi, peegeldus aknaklaasidel, lehvis kardinais ja keerles lae all. ESSSSOOOOOOOOESSSSSS
N: Kust leida lohutust? Kes lohutaks? Kui ma kedagi muud ju ei taha...
Tavapärane magusalaks ei aidanud. Vein. Noh, pool pudelit jäi möödunud naisteka-õhtust alles. Ent kas seegi aitab? Teeb ainult tigedaks.
N: Kas ma tigedust tahan? Kas suudan manada kurja ja needa mustaks kogu Mehega koosveedetud aja? Ei, ei taha. Head tahan, armastust tahan, rõõmu tahan.
Keegi: Nii, kuula nüüd iseennast, Naine - tahan, tahan, tahan...
N: Aga mismoodi siis?
Keegi: Ütle soovin, ütle palun. Südamest, kogu hingest, et ise ka usud.
N: Ma soovin, et ... Mehel oleks hea, et ta tunneks armastuse pehmet paitust, magusat rõõmu ja joovastust, mida tundemere soojad hoovused endas kannavad; ma soovin talle kõike seda, mis ma ise oleksin suutnud talle anda - iseenda ja kogu oma maailma. Just sellise mina, keda tean tundvat. Soovin, et ta tajuks, millest ilma on jäänud. Soovin,et tunneks samasugust valu.
Keegi: Soovid, et Mees saaks haiget?
N: Ei! Lihtsalt. Ikkagi. Raske on olukorraga leppida. Ma tahan ise olla see, kes Mehe hommikuti suudlustega äratab, ise see, kes õhtul rõõmsalt ta kaissu poeb. Ma nii väga soovin, et ta aegajalt mu peale mõtleks, kasvõi sellise kübekese suuruse sekundist, aga et seal oleksin siis ainult mina. On seda palju palutud?
Keegi: Miks sa arvad, et ta seda ei tee?
Plaadimängija vaikib. Võitja võtab kõik.
Keegi (mõtleb): Kes võitjaks osutus? Kas Naine tõesti tunnistab nii kergelt oma allajäämist?
Keegi (sosinal): Luuser ...
Totaalselt õnnetu, äranutetud hallid silmad, punetavad silmaservad, õhetav nina ja põsed.
Peegel on aus. Ei valeta. Ei oskagi valetada.
N: Luuser? Ei, ma ei ole kaotaja.
Ma olen Naine ja ma võin endale lubada ... nõrkust. Vahel harva. Oh, olgu, täpselt nii tihti kui ...
Keegi: On see naiseks olemine su ainus vabandus?
N: Mhmh, ma olen ... võitleja, otsija, aga kaotaja - ei. Lihtsalt, loobuda on raske.
Tead ju.
Keegi: Mine ära, mine siis sinna, kus sind ei teata-tunta. Alusta uuesti. Loo. Ole vaba ja õpi oma kammitsaid tundma. Vabane neist.
N: Ei, see oleks ju allaandmine! Ma ehitan neile varemeile parem uuesti. Täidan tihkelt vundamendi, krohvin praod ja laon uuesti müürid ning avan akna...
Naine kogus end. Kild-killuna, kivi ja helmes, helmes ja kivi - käevõru alus täitus kummaliste ent kaunite motiividega. Need kandsid endas teadmist, et võru saab ehtima Naist, kellesse on peidetud usk ja jõud. Naine, kelle tugevuseks on Armastus.
Kommentaarid
Postita kommentaar