Mälu kummitab

On selline tunne, et mõni asi ei saa mitte kunagi su sees hääbuda. Et kõik, mida koged, tunned, teed, õpid, maitsed, usud, no absoluutselt kõik, salvestub kuskile kõvakettale su sees, et siis mingil vajalikul, ent ka ebavajalikul hetkel, vupsti, eluekraanile lipsata. Stoppad, et odott, miks praegu? Häbened või vastupidi - oled rõõmus, et niimoodi juhtus.
Ammu ununenud matemaatikavalemid? Oo jaa, neid mul vist sees enam pole, ent mine tea, kui aju jookseb klõmdi! kokku, ehk siis tuleb meelde, et a2 + b2 = c2 Neh, Pythagores! Jess! Aga andke andeks, kus mul seda oma elatud elus vaja on olnud? Mõtlen...
Ei mõtlegi välja. Kas valem püsib meeles hirmkolekarm matemaatikaõpetaja julmadele võtetele: hommikul kohe kümme valemit peast ja kui eksisid miinus/pluss märgiga said kahe ja järgmised koolihommiku õige varajased tunnid olid kindlustatud: käisid ja ütlesid valemeid peast niikaua, kuni ühtegi eksimust enam ei tulnud. Siis sai hinne parandatud. Horror! Minust ju ei saanud matemaatikut ja miks nad ütlevad, et matemaatika on elu alus? Ma tahaks uskuda, et elu alus on armastus...

Siis luuletused: Pileejet parus, adinokii, v tumane ... eeee. Eh, no ei meenu rohkem.
Või mis oli Tammsaare Krõõda neiupõlvenimi? ...???
Mnjah.

Mälutrenni? Tegelikult on ikka nii, et me valime, mida meelde jätta - kõik jääb, aga kui erilist tähelepanu millelegi konkreetselt suunata, keskenduda, siis ... see jääb.
Hea jääb.
Halb jääb.
Suunan oma energia halva meelde jätmiseks? Ongi nii! Ja siis juhtub see mis siis ikka juhtub - sanditujuskaala alumine ots, kõik ripub - juuksed, kõrvad, põsed, õlad, rinnad, kõht...; üleüldine lühemaks jäämine...
Head meelde tuletades toimub kõik vastupidises suunas - me kasvame, oleme sirutunud üles ja see on see tunne, et meri on põlvini. Palju neid Gullivere meil pealinnas liikumas näeb? Vaata homme korra selle pilguga inimesi tänavatel ja katsu aimata, kellel on elus määravaks halvad mälupidlid, kelle positiivsed.

Aga miks me meenutame? Kujuta ette, et Sul pole ühel hektel enam mälu. Iga päev on Täiesti Uus Päev, uus tabamatu hetk. Tõstan käe ja õpin hambaid harjama - igal hommikul uuesti... Meenutamegi selleks, et me päevad oleks liikumises, muutumises, et ei oleks paigal tammumist. Siis mälu ütlebki, et vot, inimene, kaks aastat tagasi oli selline olukord ja nüüd on ju analoogne. Oot, leian Sulle selle faili kohe üles. Saan teha järeldusi, tõmmata paralleele ja leida uusi valemeid iseendas.
Oi, kui tarka juttu hakkasin nüüd, õhtul, kribama.

Lõpetan kohe ära ja panen üles iseendale, kui viibutamaks nimetissõrme - liigu oma ridapidi ja ära mõtle nii palju!