Kitsad kingad

Kingad pigistavad. Lihtsalt ühel hetkel hakkasid. Korralikult sissekäidud, aegajalt uusi kontsaplekke vahetatud, mõnusad käimakad, mida saab kanda iga ilmaga, igas olukorras.
Ja siis äkki hakkab. Natuke pigistab varbast, korraga hõõrub kand. Venitada? Ikka! Küll veega, siis spetsiaalse vahendiga, ent asjata. Kannad suuremat sokki, et natukegi veniks. Ent ei veni.
Siis kaob ära ühel tutt ja teisel ilunööp. Mida teha?
Käid ja uudistad poes - need, mis meeldivad on kõrges hinnaklassis. Passid jalga, ent rahakoti lukk hoiab end pärlikarbina kõvasti kinni ja vajalikku suurust pole müüjal parasjagu pakkuda.
Liigud siis odavamate jalanõude riiulite vahel - selleks on jalad jälle liiga kallid, et nende umbmäärase tootja tehtutega end kaunistada.
Kontsaga või kontsata? Liblikud või rihmikud? Valikut nagu on, ent õigeid ei leia.
Võiks ju vahelduseks paljajalu paterdada...
Sügis hiilib vaikselt ligi - ei tihka külmetuda.
Nii siis tuleb kitsaid kingi mõni aeg lihtsalt edasi kanda ja uskuda, et need õiged jalanõud on juba homme täpselt selles poes, mida külastad.

Plaasterdad hõõrunud kohad sisse ja ravid jalgu teadmises, et ükspäev võtad ning viskad selle vana kingapaari joonelt prügikasti. See on oodatud päev.