Nullpäevad

See, et algamas on nullpäev, ei anna hommiku alguses märku mitte miski. Ärkad, mõnuled, hea on, et ikka ärkad. Jood kohvi, avad rüpeka...
Päike poeb tuppa ja lösutab diivanil nagu ülesöönud kollane kõuts. Ainult ei nurru.
Päev on plaanimata. See võiks olla esimeseks tilinaks kõrvus, et kui ei plaani, võib juhtuda, et hakkad lihtsalt konutama-norutama.

Toredas keskhommikus oled veel optimist. Loed, suhtled interneti kaudu maailmaga ja võtad vastu otsuse minna linna. Lihtsalt. Niisama. Tegelikult on vaja mingit konkreetset asja ka poest ära tooma minna. Sellist, mida isiklikult ei vaja, aga oled andnud lubaduse, et just sina selle muretsed.
Kui minek siis minek.

Kleit sauh! üle pea selga, sandaalid jalga. Juuksed elavad niikuinii oma elu. Silmadele natuke iseloomu juurde, värvitu huuleläige huultele ja võibki minna. Suvel õnneks ju väga pingutama ei pea.

Naaldudes vastu bussiistet, voolab ei tea kust kohale ükskõiksus ja hakkab täpselt kõrva ääres oma taldrikuid kokku taguma. Plõnn! Plõnn! Plämmm.
Suudad selle sinna bussi maha jätta ja põgened inimmassi.

Otsitavat esimes poes pole. Ka teisest ei leia. Tujuskaalal hakkab vaikselt ja järjepidevalt plinkima kollane tuli.
Käid veel kolmandas ja neljandaski ning siis lööd käega. Täna pole see päev. Lihtsalt.
Inimesi on meeletult palju, kõik sagivad sinna-tänna. Hingata on raske, peab õue saama, kohe!

Tagasitee koju. Tuul on vale nurga alt ja meri haiseb. Kajakate kriiksud on parastavad, nende laused koosnevadki ainult hüüumärkidest.

Päikesekass on kodunt jalga lasknud. Vajutad pulti. Saksa seriaal, mehhiko seriaal, kordussaade lumisest talvest...
Boooooooooo-ringgggggg.... Nagu gongilöök.
Südametunnistus ütleb - see asi on vaja nüüd ära teha, seda peaks tegema ja see pooleliolev asi vaja ka ära lõpetada, ent tahtmatus on halvanud füüsise.

Mõtetel puudub avarus.
Unelaadne olemine. Diivan on kõva.
Aeg käib eriti aeglaselt.
Veinivalamiseks liiga vara veel. Vist. Millal on üldse õige aeg?

Nullpäev: verbaarne suhtlemine on minimaalne, enamik sellest läbi mobiili. Küberruumi dialoogidel pole emotsioonaalset tuge ja need vajuvad lõpuks ikka soiku. Peeglisse ei vaata, sest häbi on. Tahtmatus ja üksindus ja masendus on kolm ühtehoidvat halli õde, keda külla ei oodata, aga nad tulevad ise. Sätivad end su tuppa, sulanduvad su sisse ja susisevad: "Sa oled nii hale...".
Neil päevil antud lubadustel on võime hiljem lihtsalt näkileivana krõksudes murduda. Seega ei luba ma midagi.

2 pokaali valget veini, kella ei vaata, telekas taevakanali kriminull. Ajataimer on sätitud.
Tekk katab tühjast päevast tekkinud kaotusvalu.
See päev tuleb lihtsalt üle elada.

Nii, see sai nüüd kirja ja on siia pandud selleks, et nulltujulise päeva kahtluse korral loen ma ja loed Sa selle üle ja enam nii ei tee. Krõks!