Kiri. Tõlkes kaduma läinud

Seal me siis olime, Sina ühel pool lauda ja mina teisel. Terrass lõhnas, lähenev öö lõhnas, vaikus me vahel lõhnas samuti. Mille järgi, tead? Välja ütlemata sõnade järgi...

Sa lihtsalt tulid.
Karp mu lemmikšokolaadikomme ühes käes ja teises pihlakaoks alles värvi võtvate marjadega. Oma aiast, kohmasid. Ma ei teadnudki, et Sul aias pihlakas sirgub.

Mis siis ikka, kohv kannu ja avasin kommikarbi.
Algus oli lihtne ja võõristavalt anonüümne.

Kuidas läinud on?
Kena kuulda, et kenasti. Endal?
Patt oleks kurta.

Nagu meil polekski enam mitte kunagi mitte millestki muust rääkida, kui sellest, et kuidas läheb ja läinud on. Vastik ja alandav oli, kas tead!
Sellepärast tõusingi ja asetasin plaadimängijasse oma hetkelemmiku - HURTSi.
Meeldis Sulle?
Mulle ka. Viis mu mõtted sellelt kohtumiselt mujale. Tahtsin, et lahkuksid ja samas soovisin Sind kümne sõrme ja mõttejõuga kinni hoida. Kõvasti-kõvasti. Sinuga on mul koguaeg vastakad tunded, kas tead. Naljakas ja kurb, kas pole? Tahan ja ei taha. Meeldid ja ei meeldi. Vihkan ja armastan.

Istusime vastastikku (näed? miks mitte kõrvuti?) terrassil, laud ikka meie vahel.
Loojangul oli konjaki kuldne pilk, mis peegeldus valusalt tagasi naabermaja akendest.
Sul on sama, pisut tumedamad, kuldse meevärvi varjundiga silmad.
Miks Sa tulid, kui Sa veel valmis polnud?

Mina ei mõista seda keelt ja ma ju tõlgendan Sind koguaeg valesti. Nii oled mõista andnud.
Seepärast olin sõnaaher ja endast ära.
Aga see õhtu jäi mu sisse kripeldama. Nagu kõdi, aga mitte selline naermaajav ja heasoovlik, vaid teeseldud, vägisi esilekutsutud.

Ja see laud meie vahel.

Loe ja kustuta see oma meilboksist nüüd igaveseks ära. Jäta ainult teadmine, et kui üks püüab ja soovib mõista, siis peaks teine omalt poolt vähemalt sõnaraamatu ulatama.
Et ei oleks tõlki vaja.

Jo