Kuu lõpulugu
Suve viimane ponnistus - kell on 8 hommikul ja õues 23 soojakraadi. Mõnus, nagu ärkaks juulikuusse.
Pikk ja konarlik suhtenädal selja taga, on nüüd võimalus end lonti lasta ja lihtsalt nautida, et veel on soe ja päike ja ... Ma oleksin nagu matkal käinud, jalad, õlad, kael nõuavad vanni ja massaaži.
Ma vajan laevakella. Sellist väikest, mida riputada terrassile lilleamplihoidja külge. See on nii naljakas, et kõik "külad", kaasaarvatud oma pere, käib lumevabal perioodil tuppa läbi terrassiukse.
Et ma siis kindlalt teaks, et omad on õues, juhul, kui ma neid enne ei märka, ongi vaja laevakella kill!-i.
Noh, vohab mu terrassinurk - betuuniad ja pelargooniad, basiilik ja kümne rohelise punniga tomatitaim. Amplid näitavad iseloomu - kord heidab üks õied, siis teine, samas ajavad uued pungad end lahti. Maasikalehed on nii lopsakad, andes aimu käelabasuurustest maasikatest. No selliseid sööks ma meeleldi. Troopikanurk - neile meeldib, aga varsti tuleb nende tuppa kolimise tseremoonia. Seniks aga hingaku ja nautigu nii kaua kui veel saab.
Nüüd, kui sa mind juba tunned, tead, mis tuleb - kohvi mu kollases kruusis :)
Jah, terrassil, sest õues on ikka kohe suurepärane olla. Korra lipsas mu mõte üle vee, ent ei saa, ei tohi sellele hetkel mõelda, liiga täiuslik on hommik praegu siin, kodus.
Vahel on nii, et tunded on tüüned nagu sompusilma meri. Sa tead, et kõik pole korras, ent vaatad nagu kõrvalseisja - voogab, lained puuduvad, lihtsalt voogab, kas just pahaendeliselt, kuid valvel oled ikka. Mõtlen end avamerele ja näen, kuidas meri mängib jahiga. Nagu tema armust püsib jaht pinnal ja liigub laineseintest läbi: pahh-šahh! pahh-šahh! Hea kujund - samamoodi tuleb ju ka elus liikuda. Majakas? Jah, seisab seal eemal. Minna on veel mõõtmatult palju. Sirutad käe, sest tundub, et juba on siinsamas, ent see on petlik pilt, ikka palju merd on veel vahel.
Viimased lonksud kohvi. Mõtlen, et kas tasub selle liblika tiivavärelust tunnistada või lennaku ära, tantsima teiste omasugustega enne kui saabub sügis.
Pikk ja konarlik suhtenädal selja taga, on nüüd võimalus end lonti lasta ja lihtsalt nautida, et veel on soe ja päike ja ... Ma oleksin nagu matkal käinud, jalad, õlad, kael nõuavad vanni ja massaaži.
Ma vajan laevakella. Sellist väikest, mida riputada terrassile lilleamplihoidja külge. See on nii naljakas, et kõik "külad", kaasaarvatud oma pere, käib lumevabal perioodil tuppa läbi terrassiukse.
Et ma siis kindlalt teaks, et omad on õues, juhul, kui ma neid enne ei märka, ongi vaja laevakella kill!-i.
Noh, vohab mu terrassinurk - betuuniad ja pelargooniad, basiilik ja kümne rohelise punniga tomatitaim. Amplid näitavad iseloomu - kord heidab üks õied, siis teine, samas ajavad uued pungad end lahti. Maasikalehed on nii lopsakad, andes aimu käelabasuurustest maasikatest. No selliseid sööks ma meeleldi. Troopikanurk - neile meeldib, aga varsti tuleb nende tuppa kolimise tseremoonia. Seniks aga hingaku ja nautigu nii kaua kui veel saab.
Nüüd, kui sa mind juba tunned, tead, mis tuleb - kohvi mu kollases kruusis :)
Jah, terrassil, sest õues on ikka kohe suurepärane olla. Korra lipsas mu mõte üle vee, ent ei saa, ei tohi sellele hetkel mõelda, liiga täiuslik on hommik praegu siin, kodus.
Vahel on nii, et tunded on tüüned nagu sompusilma meri. Sa tead, et kõik pole korras, ent vaatad nagu kõrvalseisja - voogab, lained puuduvad, lihtsalt voogab, kas just pahaendeliselt, kuid valvel oled ikka. Mõtlen end avamerele ja näen, kuidas meri mängib jahiga. Nagu tema armust püsib jaht pinnal ja liigub laineseintest läbi: pahh-šahh! pahh-šahh! Hea kujund - samamoodi tuleb ju ka elus liikuda. Majakas? Jah, seisab seal eemal. Minna on veel mõõtmatult palju. Sirutad käe, sest tundub, et juba on siinsamas, ent see on petlik pilt, ikka palju merd on veel vahel.
Viimased lonksud kohvi. Mõtlen, et kas tasub selle liblika tiivavärelust tunnistada või lennaku ära, tantsima teiste omasugustega enne kui saabub sügis.
Kommentaarid
Postita kommentaar