Septembrikuu pöörane tegu on juba teoksil!
Lugesid õieti jah! Ma lähen kooli. Uskumatu! Iseendale.
Ma lähen ja õpin ettevõtlust saaretutil, kus on hingel mõõdet ja avarust. Kus võiks kõike muud õppida ja teha, ent minu valikukompass tegi viimsel hetkel täispöörde vastassuunas ja näitas kindlalt ettevõtluse eriala peale. Pöörane, onju?
Dokumendid esitasin viimasel päeval läbi interneti, vestlus toimus läbi skyp'i ja sees ma nüüd seal ametikoolis olen.
Mis see mulle annab? Ma ise arvan ja loodan, et mõtlemisse uut mõõdet ja silmapiiri kaugenemist. Oo ja aega ka - praamisõit on kirjutamise võit, ma ütlen!
Kes teab, ehk ka Selle, mida otsin? Vähemalt aitab mind kindlasti edasi.
Seega on mu septembrikuu pöörane temp nüüd juba augustis tehtud ja ma saan veel midagi põnevat sinna kuusse planeerida. Tore, mis?
Möödunud nädalavahetus viibis Paradiisis.
20 aastat iseseisvust - tähtede saluut öötaevas. Linnutee lummas ja kassiopeia kõigutamatus rahus - nii oli see enne kahekümnendat ja on edasi ka. Püsiv ja jääv.
Kui ilusad on need siravad hõbekillud seal mõõtmatus tumedas kõrguses. Selili. Vaatad ja mõtled, et ma olen oma sisekosmose kaemuses unustanud vaadata väljapoole ja kõrgele. Nüüd siis, kui pilgul pole lõppu, uurid ja üritad.
Just nimelt seal, lõkke küpsete, tumeoranžide leekide siuglemises tead äkki kindlalt, et parem on alles ees ja tuleb su poole. Tähisöö ja sõprade omavaheline vestluskumin taustaks - see on nii lihtne ja ilus, et rohkem polegi midagi vaja.
***
Kalana. Imearmas ja augu-kivine koht. Hõbekala kohvik, mis oma hooaja on just lõpetanud, ent mille kodune soe õhkkond annab tühjusest hoolimata aimu.
Radarimägi, mile kõrgemast punktist on näha avamere valge vahune lainepiir ja mida hoolega pildiaparaati püüan klõpsata.
Kotkalend. Rahulikkus, kannatlikkus - appi, kui palju ma pean õppima!
Emmaste.
Sääretirp. Again, again, again...
Mu elu kalendermärkmikku said kirja just need märklaused.
Ja tegelikult loen ma talvel nende ridade vahelt ning kügelen meenutada: K - väike-Myylikult üüratu lahkus ja siiras osavõtlikkus; B - detailidesse viidud abivalmidus ja nõuandmine nii, et sa ei saa arugi enne hommikut peeglisse vaadates, et kui blond sa tegelikult oled; M nagu suur ja soe palmikutega vanaema kootud kampsun, kuulad ja imestad, et kus ma olin, kui pauk käis ja seda tarkust jagati; P - Nohh ja Putsu parim vorm, kohvipaks, millelt ennustatu ütleb, et kõik on nii nagu on ja kohe tuleb jube suur lusikas, mis su meega üle valab.
Need on mu sõbrad.
Veel on sõpru. Neist siis ükskord edaspidi.
***
Praam popsub mandri poole sõita. Taevas on veel hele ja suvine. Pudrulaksu energia äratab päriselt üles ja paneb mõtlema toimetamistele, mis vaja kindlasti sel pühapäeval teha.
Nii on.
Ma lähen ja õpin ettevõtlust saaretutil, kus on hingel mõõdet ja avarust. Kus võiks kõike muud õppida ja teha, ent minu valikukompass tegi viimsel hetkel täispöörde vastassuunas ja näitas kindlalt ettevõtluse eriala peale. Pöörane, onju?
Dokumendid esitasin viimasel päeval läbi interneti, vestlus toimus läbi skyp'i ja sees ma nüüd seal ametikoolis olen.
Mis see mulle annab? Ma ise arvan ja loodan, et mõtlemisse uut mõõdet ja silmapiiri kaugenemist. Oo ja aega ka - praamisõit on kirjutamise võit, ma ütlen!
Kes teab, ehk ka Selle, mida otsin? Vähemalt aitab mind kindlasti edasi.
Seega on mu septembrikuu pöörane temp nüüd juba augustis tehtud ja ma saan veel midagi põnevat sinna kuusse planeerida. Tore, mis?
Möödunud nädalavahetus viibis Paradiisis.
20 aastat iseseisvust - tähtede saluut öötaevas. Linnutee lummas ja kassiopeia kõigutamatus rahus - nii oli see enne kahekümnendat ja on edasi ka. Püsiv ja jääv.
Kui ilusad on need siravad hõbekillud seal mõõtmatus tumedas kõrguses. Selili. Vaatad ja mõtled, et ma olen oma sisekosmose kaemuses unustanud vaadata väljapoole ja kõrgele. Nüüd siis, kui pilgul pole lõppu, uurid ja üritad.
Just nimelt seal, lõkke küpsete, tumeoranžide leekide siuglemises tead äkki kindlalt, et parem on alles ees ja tuleb su poole. Tähisöö ja sõprade omavaheline vestluskumin taustaks - see on nii lihtne ja ilus, et rohkem polegi midagi vaja.
***
Kalana. Imearmas ja augu-kivine koht. Hõbekala kohvik, mis oma hooaja on just lõpetanud, ent mille kodune soe õhkkond annab tühjusest hoolimata aimu.
Radarimägi, mile kõrgemast punktist on näha avamere valge vahune lainepiir ja mida hoolega pildiaparaati püüan klõpsata.
Kotkalend. Rahulikkus, kannatlikkus - appi, kui palju ma pean õppima!
Emmaste.
Sääretirp. Again, again, again...
Mu elu kalendermärkmikku said kirja just need märklaused.
Ja tegelikult loen ma talvel nende ridade vahelt ning kügelen meenutada: K - väike-Myylikult üüratu lahkus ja siiras osavõtlikkus; B - detailidesse viidud abivalmidus ja nõuandmine nii, et sa ei saa arugi enne hommikut peeglisse vaadates, et kui blond sa tegelikult oled; M nagu suur ja soe palmikutega vanaema kootud kampsun, kuulad ja imestad, et kus ma olin, kui pauk käis ja seda tarkust jagati; P - Nohh ja Putsu parim vorm, kohvipaks, millelt ennustatu ütleb, et kõik on nii nagu on ja kohe tuleb jube suur lusikas, mis su meega üle valab.
Need on mu sõbrad.
Veel on sõpru. Neist siis ükskord edaspidi.
***
Praam popsub mandri poole sõita. Taevas on veel hele ja suvine. Pudrulaksu energia äratab päriselt üles ja paneb mõtlema toimetamistele, mis vaja kindlasti sel pühapäeval teha.
Nii on.
Kommentaarid
Postita kommentaar