Uitmõtteline laupäevaõhtu

Kui kummastavad võivad olla hommikud! Järjekodselt tõotab palav päev tulla. Pontsakad mesimummid (ja ma ikka ei saa aru, kuidas nad õhus püsivad - tiibade turbotöö?) saalivad madala põrina saatel kahe amplipoti vahet, nagu ei suudaks valida, kumb lillepall magusam. Sinine lobeelia on mind terve suve õitsemisega rõõmustanud ja tundub, et teeb seda sügisel takka pihta. Lilla raudrohi lõhnab hulluks ajavalt, eriti sumedatel õhtutel. Kust tal see lõhn kõik tuleb?
Noor pihlakas aia ääres küpsetab oma marjakobaraid. Päike noolib mu jalgu - täitsa terav on teine. Varsti sama punased kui need marjamammud.

Vaatan naaberhoovis kasvavaid kuuski. Neid on seitse. Sirged, vanad, väärikad. Käbikoorem ehteks. Oi kui palju neid on! Tuleb karmkülm talv, nii vist vanasti ennustati.

Tuul tuhiseb siin-seal, sahistab kaskede ladvus. Sini-sinine, ilma ühegi pilvetupsuta taevas, lindude trillerid - ma arvan, et aeg pöördus ja liigub täiskäigul tagasi. Kasvõi vägisi, aga läheb.

***
Tänase päeva kingitus - neli uut sugulast. Tegelikult on neid ikka kordades rohkem, aga täna saime kokku meie. Eh, on ikka vägevaid ja võimekaid, kel huvi sugupuude koostamise vastu. Minu isapoolne juurikas pärineb hoopis Toila kandist. 1732 on siis esimene teadaolev jälg. Kõvad pasuna- ja laulumehed. Üks ehitas koguni esimese teatrimaja ja purjepaate ning kirjutamisega olla samuti tegelenud. Nüüd siis tean, kust need mu kiiksud alguse on saanud. Ja järgmisel suvel saame siis suguvõsaga kokku.
***

Ilm pööras ette pahema pale. Ei ole mina väljapuhanud sest möödunud nädalast. Paluks kaks vaba päev veel, et mitte midagi teha.
Nägu õhetab endiselt eilsest viimasest päikesevõtust. Nagu blond Pocahontas. Otsingi riidekapist vähe kirevamad riided homseks tööle selga ja teen ühe Viimse Mohhikaanlase sõjatantsu, enne kui ...