Tähtedest öös
Jaa, arvad kindlasti, et nüüd kirjutan ma linnuteest ja tähesajust augustikuu tumesinises taevas, ent eksid! Kindlasti millalgi tuleb tähelugu ka, aga seda siis, kui olen käinud ära Paradiisis. Lähiajal.
Blogin täna hoopis ühest kirjavahetusest. Nendest tähtedest mu öös.
Sa oled kindlasti aru saanud, et ma muudkui otsin ja kompan, tuuseldan iseennast ja teisi nagu kuri tuul kuuselatvades, või teen magusa pai inimestele/asjadele, kes/mis minu jaoks olulisust tähendavad.
Hm, mul on minu eesmärk. Nagu kaugel saarel asuv majakas, mis plingib läbi piimvalge udu ja saadab oma kahvatut valgusvihku, näidates, kuhu pean liikuma. Ma liigun, tõsi, mitte nii kiiresti, nagu mu kärsitu meel ihkab, ent siiski. Ma olen nende pisikeste sammude üle uhke. Päriselt. Need on sellised väiksed marmorkuulid, mis peegeldavad päikest ja millede sees peituvad saladused. Tore on enda jaoks mõelda, et mu selja taha jääb jäljerea asemel piskeste klaaspärlite kett, mis küütleb ja kutsub avastama. Sind näiteks :)
Selles vaevalt aimatavas liikumises on tore teada, et keegi mind enese teadmata innustab.
Nimelt on mu postkasti kogunenud kirjavahetus, mis mu meeli köidab, korduvalt kirju üle lugema paneb ja mis siin salata - päevatoimetusi tehes mõtteid vallab ja uusi kirju ootama sunnib. Sõltuvus, mis mind tegelikult hirmutab ...
Kas iga heal asjal on ka hea lõpp?
Igatahes on see kirjavahetus sundinud mind oma vastuskirju ette valmistama, viimistlema, ei ole enam nii, et tip-tip-tip ja "send".
Ma korjan päevast oma mõtted üles, püstitan natuke äraspidiseid hüpoteese, pisut norin, flirdin nagu 40+ kohane (huvitav, milline flirt on eakohane?) ja peidan ridade vahele küsimusi, millele vastuseid ootan.
Ja vastused tulevad. Korjan neid samuti ridade vahelt, sõrmkübara kaupa, aga see, mis tuleb, meeldib mulle ja paneb rohkem pingutama.
Tore on kirju vahetada kirjutajaga, kes naudib sõnadega mängimist, kelle laueseehitus ja nendes edasi antud mõte paneb aegajalt kõva häälega naerma. Punastama, mõtlema, tundma.
Need on nagu heledad ja pehmed paid lugeda, kui kiusav mõte oma konksus sõrmega su valusatel armidel kriibib.
Jah, ma tõesti ootan järgmist ja juba järgmise järgmist.
***
Valmistan ette oma septembrikuu pöörast tegu. See uitmõte tuli nii äkki ja päris viimasel minutil. Kasulik on ta igal juhul, ka siis, kui mu majakas on läibpaistmatusse udusse mähkunud. Ma liigun. Selgub siis uuel nädalal, et kuidas ja mis ja kas.
Kui kõik ka ei lähe nii, kui plaanin, on oluline see, et plaan ise olemas on :)
***
Pisike meritäht mängis mere põhjas pärlikarbiga. "Tead, ma kukkusin sealt kõrgel!" "Kust kõrgelt?" "Sealt, sellest sinisest merest, mis on meie mere peal. Sealt, kus mu õed-vennad hõbevalgeina mulle vilgutavad." "Äh, lähme parem selle kasti juurde, kus sees pärlid ja kalliskivid sätendavad ning mille kõrval Merihobu oma jutte räägib".
Tilluke meritäht vaatas enne liikuma hakkamist kõrgele läbi vee ja kõrgemale veel ning naeratas. "Oh, nad on nii kaugel, aga nii imeilusad..."
Blogin täna hoopis ühest kirjavahetusest. Nendest tähtedest mu öös.
Sa oled kindlasti aru saanud, et ma muudkui otsin ja kompan, tuuseldan iseennast ja teisi nagu kuri tuul kuuselatvades, või teen magusa pai inimestele/asjadele, kes/mis minu jaoks olulisust tähendavad.
Hm, mul on minu eesmärk. Nagu kaugel saarel asuv majakas, mis plingib läbi piimvalge udu ja saadab oma kahvatut valgusvihku, näidates, kuhu pean liikuma. Ma liigun, tõsi, mitte nii kiiresti, nagu mu kärsitu meel ihkab, ent siiski. Ma olen nende pisikeste sammude üle uhke. Päriselt. Need on sellised väiksed marmorkuulid, mis peegeldavad päikest ja millede sees peituvad saladused. Tore on enda jaoks mõelda, et mu selja taha jääb jäljerea asemel piskeste klaaspärlite kett, mis küütleb ja kutsub avastama. Sind näiteks :)
Selles vaevalt aimatavas liikumises on tore teada, et keegi mind enese teadmata innustab.
Nimelt on mu postkasti kogunenud kirjavahetus, mis mu meeli köidab, korduvalt kirju üle lugema paneb ja mis siin salata - päevatoimetusi tehes mõtteid vallab ja uusi kirju ootama sunnib. Sõltuvus, mis mind tegelikult hirmutab ...
Kas iga heal asjal on ka hea lõpp?
Igatahes on see kirjavahetus sundinud mind oma vastuskirju ette valmistama, viimistlema, ei ole enam nii, et tip-tip-tip ja "send".
Ma korjan päevast oma mõtted üles, püstitan natuke äraspidiseid hüpoteese, pisut norin, flirdin nagu 40+ kohane (huvitav, milline flirt on eakohane?) ja peidan ridade vahele küsimusi, millele vastuseid ootan.
Ja vastused tulevad. Korjan neid samuti ridade vahelt, sõrmkübara kaupa, aga see, mis tuleb, meeldib mulle ja paneb rohkem pingutama.
Tore on kirju vahetada kirjutajaga, kes naudib sõnadega mängimist, kelle laueseehitus ja nendes edasi antud mõte paneb aegajalt kõva häälega naerma. Punastama, mõtlema, tundma.
Need on nagu heledad ja pehmed paid lugeda, kui kiusav mõte oma konksus sõrmega su valusatel armidel kriibib.
Jah, ma tõesti ootan järgmist ja juba järgmise järgmist.
***
Valmistan ette oma septembrikuu pöörast tegu. See uitmõte tuli nii äkki ja päris viimasel minutil. Kasulik on ta igal juhul, ka siis, kui mu majakas on läibpaistmatusse udusse mähkunud. Ma liigun. Selgub siis uuel nädalal, et kuidas ja mis ja kas.
Kui kõik ka ei lähe nii, kui plaanin, on oluline see, et plaan ise olemas on :)
***
Pisike meritäht mängis mere põhjas pärlikarbiga. "Tead, ma kukkusin sealt kõrgel!" "Kust kõrgelt?" "Sealt, sellest sinisest merest, mis on meie mere peal. Sealt, kus mu õed-vennad hõbevalgeina mulle vilgutavad." "Äh, lähme parem selle kasti juurde, kus sees pärlid ja kalliskivid sätendavad ning mille kõrval Merihobu oma jutte räägib".
Tilluke meritäht vaatas enne liikuma hakkamist kõrgele läbi vee ja kõrgemale veel ning naeratas. "Oh, nad on nii kaugel, aga nii imeilusad..."
Kommentaarid
Postita kommentaar