Äraaetud hobused ...

... lastakse maha.
Märkmikkalender ütleb, et täna on Johannesepäev ja kolmas jõulupüha. Seda viimast kaaslaste märkmikud millegipärast ei kuuluta, seega luban endale ainuisikuliselt pool-pühase tööpäeva. Päev, mis tuleb peale pühi, on nagu laks vastu sõnakuulmatu hobuse külge.  Poole päeva pealt tahan joosta võimalikult kiiresti ja võimalikult kaugele tööalaua ja arvutiekraani tagant. Muidu poleks ju viga, aga see helendav ruut näitab mulle ebakasutajasõbralikku programmi ja sunnib halastamatult selles navigeerima. Mul oleks nagu piraadikapteni kompass peos  - selle osuti tiirleb ja kõigub ja ei näita suunda, kuhu liikuma peab.  Kole on, kui pead haarama lennult asja, mida teised on teinud juba varem...

Nii kirjutasin siis 2011 lõpus. Täna tipin tükijuttu edasi. Täna on küünlapäev.
Milline seis ja tuju võrreldes eelmise lõiguga? Vastan - umbes sellise poolelioleva koogel-moogeli klopsimise tunne, kas peaks suhkrut lisama või mitte?

Olen püüdnud, olen hüüdnud, et see hobune muutub kronuks mu käes. Mu koppel on tore aga rohi krõmpsub suus kuivalt ja alla neelata on raske. Tahan galopeerida natuke kaugemale ja vaadata lakka heites taha, et näete jah? mul on ju suisa tiivad!

Ja tõde on see, et selja sirgu löömiseks ja väikseks tiivaraputuseks on vaja kõigest poolt tundi, et rääkida südamest südamesse, mitte kõleda koridori külma kontori juttu, vaid sellest, mis on maski taga ja sees. Ilus.